:format(webp)/nginx/o/2020/12/20/13540084t1h088e.jpg)
Õpetajaskonna järelkasvu probleemidest on räägitud ehk tüdimuseni, aga see ei vähenda kuidagi probleemi aktuaalsust ja teravust, kirjutab Mihkel Kunnus.
Aastal 2020 saanuks Eesti hariduselust päris ilusa foto. Sest foto on momentülesvõte, eks. Klõps tulnuks teha mõnel sellisel hetkel, mil koroona rutiini ei häirinud. Oleme ju maailma absoluutses tipus nii PISA testi tulemuste järgi (see mõõdik pole täiuslik, aga kaugeltki mitte ka täiesti sisutu) kui ka võrdsete võimaluste tagamises. Eesti on teiste riikidega võrreldes väga egalitaarne ja sotsiaal-majanduslik taust mõjutab haridust vähe. Pisut mõruma muigega võiks aga ka öelda, et meil on maailma efektiivseim koolisüsteem – väga odavalt toodame enam-vähem maailma parimat haridustoodet ja -teenust (selline dehumaniseeriv sõnastus on siin kohane, sest väidetu on ka ise dehumaniseeriv).
Mõistagi võib loetleda küllaga puudusi, aga tundub, et rohkem kui teisi valdkondi iseloomustab haridussüsteemi juba väga pikalt – sajand julgelt – see, et parandusettepanekute teooria on praktilistest võimalustest ikka väga pikalt ees. Kui vaadata Eesti pedagoogilise mõtte klassikuid, olgu Johannes Käisi või Hilda Taba, Peeter Põldu või Alfred Koortigi, siis isegi nende valdavalt Teise maailmasõja eelsed tähelepanekud ja täiendusideed pole kaugeltki ammendunud, vastupidi, neid korratakse usinalt edasi, olgu selleks jutud õpilase individuaalsusega arvestamisest või loovuse tähtsusest.
Õpetajate järelkasvu probleem vajab väga kompleksset lähenemist, alates palgast ja karjäärimudelist, lõpetades töökoormuse ja abipersonaliga.
Rakendamatus ei tule niivõrd ideelisest vastuseisust, kuivõrd märksa maisematest teguritest. Näiteks pole raske üles loetleda omadusi, mis ühel väga õigel õpetajal võiks olla, alates erialalisest ja arengupsühholoogilisest kompetentsusest kuni empaatia, karisma ja huumorisooneni välja. Ometi seisavad paljud koolijuhid sageli olukorras, et oleks keegigi, keda klassi ette saata. Ja on täiesti selge, et kui tahes viimistletud, poleeritud ja nüansseeritud õppekavadest, visioonidokumentidest ja arenguplaanidest pole mingit tolku, kui pole inimesi, kes oleks sobivad neid ellu viima. See on eiramatu kitsaskoht, mille ignoreerimine tühistab kõik muu selle ümber.
Õpetajaskonna järelkasvu probleemidest on räägitud ehk tüdimuseni, aga see ei vähenda kuidagi probleemi aktuaalsust ja teravust. Alla 30-aastaseid õpetajaid on praegu kõigest üheksa protsenti ja üle 50-aastaseid on pool kogu õpetajaskonnast, lausa iga viies õpetaja on vanem kui 60 aastat. Taas: sellest saab suurepärase momentülesvõtte. Võiks isegi pidulikult näpu püsti tõsta ja kuulutada, et just seepärast meie tulemused ongi nii head, et meie õpetajaskond on nii suure kogemuspagasiga. Vanal õpetajal on üks ja ainult üks puudus – ta läheb varsti koolist jäädavalt ära. Aktuaalse kõrvalepõikena võib siia vahele veel pista, et nõrgem pandeemiataluvus on ka üks vananeva õpetajaskonna hell koht. Aga põhiprobleem on ikka selles, et praegune süsteem pole kestlik.
Võib võtta kiretu faktina tõsiasja, et hariduselu suurim probleem uue kümnendi alguses on õpetajate järelkasv. Kui USA haridusmõttekoja NCEE (National Center on Education and the Economy) esindajad käisid viie aasta eest Eesti haridussüsteemiga tutvumas, et mõista, kuidas Eesti nii häid tulemusi saavutas, siis ei jäänud kitsaskoht ka neil märkamata. Delegatsiooni juht Chris Tucker ütles otsesõnu, et Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel, ning lisaks palgaprobleemile osutas sellele, et vaid käputäie OECD riikide õpetajate koormus on sama suur kui Eestis. See on siis majanduslik efektiivsus seestpoolt lahtikirjutatult: madala palga eest suur koormus ning see süsteem elab vanade õpetajate olemisinertsist.
Õpetajate järelkasvu probleem vajab väga kompleksset lähenemist, alates palgast ja karjäärimudelist, lõpetades töökoormuse ja abipersonaliga. Noor tegevõpetaja ja Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimees Madis Somelar on siin ulatanud toeka abikäe. Otsekohese pealkirjaga artiklis «Oleme seadmas ohtu tulevaste põlvkondade haridust» (ERR 19.XI 2020) toob ta hulga ettepanekuid. Oleks vaid kuuljaid ja kaasamõtlejaid.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/20/13540085t1h8adb.png)
Mitte ainult palk
Küsimus pole ainult palgas, kuigi ka see on kahtlemata väga oluline. Jätan selle praegu kõrvale ainult sellepärast, et seda teemat on piisavalt käsitletud. Tõsi on see, et OECD riikide õpilaste hulgas on soov saada õpetajaks selgelt kõige väiksem (PISA 2015. aasta andmetel). Siin võib suurem palk veidi probleemi leevendada. Aga hea näitaja on alustavate õpetajate suur väljalangemus: palk on ju ette teada, aga töö kogemuslik sisu ja pinge ei ole.
Ja see on üks eiramatu valupunkt.
Kahe aasta eest ilmus projekti «Noored kooli» 10. lennu muljetekogumik. Siin tasub tähele panna mitut asja. Esiteks seda, et probleemi on juba rohkem kui kümne aasta eest teravalt teadvustatud ja püütud seda leevendada. On ju see programm ise katse leevendada noorte õpetajate puudust. Teine asi on see, et selle kogumiku alapealkirjaks oleks võinud olla ka «Algajate õpetajate siniseks löödud särasilmad», sest murdumist, pisaraid ja psüühiliste probleemide kirjeldust on seal nii palju.
«Noored kooli» lehelt võis aastal 2018 lugeda: «Programm on tegutsenud 12 aastat ja tunneme rõõmu, et meil on 122 vilistlast ja 40 osalejat kahe-aasta programmis. 76% vilistlastest on leidnud oma kire ja karjäärivõimalused haridusvaldkonnas ja 59% on jäänud tegutsema kooli (õpetajad, koolijuhid, õppealajuhid, arendusjuhid jne).» Kooli on jäänud 59 protsenti ja neistki pole kõik õpetajad.
MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool presentatsioonilt leiab järgmise statistika: aastas alustab ca 800 uut õpetajat, neist teisel aastal jätkab koolis keskmiselt 73 protsenti, kolmandal aastal 61 protsenti, neljandal 55 protsenti ja viiendal 50 protsenti. Ei ole just väga suur saagis, ütleks keemik.
Küllap paar esimest aastat kulubki selleks, et jõutaks selgusele, kas ollakse üldse sobiv inimtüüp olemaks õpetaja. Ja ega sellest vist paremat meetodit pole kui proovimine. Aga kas peab see olema nii julm? Kas ei saaks kuidagi nii, et alustavad õpetajad ei saaks kogemusega kohe vastu vahtimist? Kas neid ei saaks paremini reaalseks õpetamiskogemuseks ette valmistada?
Kuidas meelitada ebameeldivustesse?
Küllap ehk saaks, aga lähteülesanne ei ole kerge. Sest ette tuleks valmistada nad millekski raskeks ja ebameeldivaks – ma ei ütle, et see on õpetajatöö põhisisu, aga meeleheitele ja lahkumismõtetele ajavad ikkagi raskused ja ebameeldivused, mitte meeldivused – aga meelitada tuleks meeldivustega. Ja meelitada on hädasti vaja. Õigupoolest osutab see konfliktile, või isegi vastuolule, mis iseloomustab hariduses ilmnevaid suundumusi märksa üldisemalt kui õpetajakoolituses.
Kus harjutada (töö)eluks nii vajalikke omadusi nagu kohusetunne, enesesund ja tööharjumus, kui koolitunni ülesehituse peamised orientiirid on lõbu, mängulisus ja põnevus?
Pisut suurelisemalt väljendudes võiks isegi öelda, et siin on kool ühiskonna mudeliks kohe eriti sümptomaatiliselt. Nimelt kuidas meeldivalt harjutada inimest ebameeldivusteks. Laiemas plaanis ilmneb see kalduvusena teha laste maailm üha autonoomsemaks, nii-öelda «jätta lastele lapsepõlv», mis ilmneb siis selles, et ühelt poolt on lapsed küll üha rohkem hoitud ja kaitstud, üha rohkem negatiivseid emotsioone on nende maailmast pagendatud (kehalises kasvatuses pole latte, mille alla jääda, kunstiõpetuses pole läbikukkumist ja kirjandis ei ole rumalaid seisukohti jne), aga ühtlasi tähendab see seda, et selle maailma reeglid, milles nad kasvavad ja mis peaks olema ettevalmistus täiskasvanueluks, lahknevad üha rohkem selle maailma reeglitest, milles nad elama ja töötama peavad hakkama. Kus harjutada (töö)eluks nii vajalikke omadusi nagu kohusetunne, enesesund ja tööharjumus, kui koolitunni ülesehituse peamised orientiirid on lõbu, mängulisus ja põnevus?
Isand peab kasvama teenijaks
Kurikuulsale idealistile Rousseaule omistatakse ütlus, et inimene on sündinud vabaks. Konkreetsemalt ja fenomenoloogilisemalt on olukord lühinägelikule pilgule veelgi roosilisem: inimene sünnib isandaks. Muidu ei jää ta lihtsalt ellu. Kui jätame korraks kõrvale teenindava personali motivatsiooni, siis de facto on (väike)lapsel teenijad ja orjad; sõna otseses mõttes pistetakse talle toit suhu ja pühitakse pee puhtaks ja lapsuke ei pea seda kuidagi välja teenima, nõudmisest piisab täiesti. Vastasel juhul ei jää maimuke lihtsalt ellu. Ning elukaar peab kasvatama isanda teenijaks, nüüd juba oma laste teenijaks.
Päriselus on üleminek aeglasem ja vanemastaatusest tagasi astuda ei saa. Õpetajatee aga saab katkestada, vahetada ametit. Pole kuigi raske näha, et indiviidi vabanemisele häälestatud haridussüsteem (ja kultuur üldiselt) jääb ühel hetkel hätta teenindajate taastootmisega. Kui abiturient on teenindatav ja õpetaja haridusteenindaja, siis mis motiveeriks teenindatavat ise teenija rolli asuma? Vanemluse puhul leevendab teenindaja rolli vähemasti bioloogiline kiindumus. Arhailisemas kõnepruugis: vanema armastus oma laste vastu. Selle motivatsiooni ülekandmine kooli kui osaliselt institutsionaliseeritud perekonnafunktsiooni hakkab tasapisi maha käima. Kes ikka viib teenindajale tänutäheks lilli pärast teenuse osutamist.
/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)