AK ⟩ Hüperliberalistliku ajastu väljakutsed

Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik James Sherr. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur James Sherr räägib intervjuus hüperliberalismist ja põhjustest, miks lääs ei saa aru ei Venemaast ega Hiinast. Teda usutles Erkki Bahovski.

Kui vaatate tagasi mööduvale kümnendile, mida tõstaksite esile rahvusvahelises elus?

Ei midagi fundamentaalselt uut. Viimased kümme aastat viisid meid väga erinevate sihtpunktideni võrreldes sellega, mida me mõtlesime: esiteks, kui jutt käib Venemaast; teiseks, kui jutt käib Hiinast; ja kolmandaks selle, mida paljud veel kutsuvad lääneks, sisemine ühtsus ja terviklikkus.

Kõik osised olid olemas, kuid need on arenenud meie ootustest erinevalt. Nii et kümnendi algul mõistsid vähesed inimesed, et Venemaa polnud enam problemaatiline partner, et ta oli otsustavalt maha jätnud oma soovi olla osa läänest ühel või teisel viisil. 2013. aastaks, viis aastat pärast Gruusia sõda, sulas lääne poliitika Vene meeles üheks, kõike trumpavaks ohuhinnanguks: lääne laienemine, nii NATO kui ka EL, demokraatia edendamine, värvilised revolutsioonid, sõjaline sekkumine, režiimi muutus. Kõik see oli olemas 2013. aastaks, üks aasta enne Ukraina sõja puhkemist.

Kindral Gerassimov, Vene relvajõudude peastaabi ülem, määratles värvilist revolutsiooni kui «välismaalt organiseeritud riigipööret». Kui kohene oht Bashar al-Assadile Süürias tagasi tõrjuti, kirjeldas ta seda kui värviliste revolutsioonide lüüasaamist kõikjal. Teisisõnu, ta võrdsustas, mida mitte keegi läänes ei võrdsustanud, sõja Süürias sõjaga Ukrainas. Vaevalt uskus keegi läänes, et neil kahel konfliktil oleks mingit omavahelist suhet.

Nii et juba enne 2014. aastat olid need Vene mõtlemise osised. Ja siis, kui Krimm annekteeriti ja lääs hakkas vastama, ütles president Putin väga selgelt, et praegune lääne domineeritud rahvusvaheline kord on «nõrgenenud, killustunud ja deformeerunud». Ja oli ka teisi sõnumeid: kas me pöördume tagasi Jalta suhete raamistikku või riskime sõjaga. Mis algas 2014. aastal Krimmis, ei puudutanud üksnes Krimmi, see ei puudutanud üksnes Ukrainat, see oli strateegilisel tasemel vasturünnaku algus 25 aastat toimunud lääne pealetungile «Vene maailma».

See on mõnes mõttes igavesti korduv lugu, et lääs ei mõista Venemaad, et lääs teeb samu vigu uuesti ja alahindab Venemaad. Miks käitub lääs sellisel viisil? Kas lääs kardab uut külma sõda?

Ma arvan, et see on sügavam. Me ei soovi näha Venemaad antagonistlikuna ja seetõttu, kui venelased näevad meid sellistena, peab see olema arusaamatus. Nad ei hooli meie headest kavatsustest. Need on sisuliselt ebaolulised. Millest nad hoolivad, on asjaolu, et me okupeerime osa ruumist, mida nad peavad oma ajaloolise huvi tsooniks ja et me pakume valikuid inimestele – ukrainlased, grusiinid –, kel nende uskumuste järgi ei ole valikuid.

Mõte Nõukogude Liidust elab edasi?

Putin on taastanud vana imperialistliku mõtte, et vaid Vene inimestel on «riigi moodustamise omadused», nagu ta ütles 2012. aastal. Kui te räägite venelastega Ukrainast, on hea haridusega ja maailma venelased, vabad paljudest paranoiadest lääne kohta, teiega väga ausad. Nad lihtsalt ei saa aru, kuidas me võime kahjustada oma suhteid Venemaaga, eksistentsiaalselt tähtsa riigiga nii vähetähtsate inimeste nimel: inimeste nimel, kel pole reaalset ajalugu ja omaenda identiteeti.

Vaatamata faktile, et Ukraina pole alla andnud kuus aastat pärast Krimmi annekteerimist ja sõda Donbassis, vaatamata hiiglaslikele kuludele ja 1,5 miljoni põgeniku ümberasumisele konfliktitsoonist, usuvad nad ikka, et kogu Ukraina identiteet on kunstlik, leiutatud ja võlts!