Mihkel Kunnus: riigivanemad ja riigilapsed referendumi ees

Fookuse hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus Foto: Sille Annuk

Küsimus, mis referendumite ja otsedemokraatia teemade puhul ikka kostab, on umbes järgmine: «Kas vastustajad peavad kodanikke lasteks, kes ise ei oska otsustada, mis neile parim?»

Küsimus on mõistagi retooriline, sest sellele jaatavalt vastamine tähendaks raskemal juhul poliitilist enesetappu. Seepärast vastatakse retoorilisusest mööda, ja õigesti tehakse, sest põhiseaduseski on kirjas, et «rahvahääletusele ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi». Tähendab, see on selge, et kõiki küsimusi ei või rahvahääletusele panna.

Aga proovime mõtteharjutuse korraski võtta küsimust kodanikkonna lapsikuse kohta tõsisemalt ning küsime seda instantsilt, millel on suurim autoriteet: teaduselt. On ju arusaadav, et praktilistel kaalutlustel jagame kodanikkonna lasteks ja vastutus- ehk hääletusvõimelisteks, ning arusaadav on ka see, et praegu teeme seda täielikul kirvemeetodil ja ülirohmakalt, tähendab, lihtsalt kalendrivanuse järgi. Ometi on päevselge, et 18. eluaasta kukkudes ei toimu mingit hüppelist muutust inimese vastavas kompetentsuses. Mõni on täiesti asjalik ja pädev juba gümnaasiumis, mõnel ei jõua hauaeelikunagi küpsus kohale.