Nunnad peavad katku ajal pidu

Hetk Vanemuise muusikalist «Nunnad hoos», fotol Inge Õunapuu, Ele Millistfer, Karin Tammaru, Tanja Mihhailova-Saar. Foto: Maris Savik

Vanemuises muusikali «Nunnad hoos» vaadates võib ümbritsev maailm ajuti ununeda. Vaatepilt mõnekümnest inimesest, kes kõik külg külje kõrval laulavad-tantsivad, loob meeleolu, mida kogunemispiirangute kontekstis hästi mujalt ei leiagi. Nagu viitab lavastaja Samuel Harjanne, pakub muusikal omamoodi võimalust turvaliselt pidutseda. Ehkki peole omane hoog ja lust on lavastuses tõepoolest olemas, napib seal tuumakat sisu, mis nunnade muusikalist tervikliku teatriteose teeks. Põhjust tasub otsida eelkõige alusmaterjalist.

Muusikali «Nunnad hoos» dramaturgia on nimelt skemaatiline ja etteaimatav, täis populaarkultuurist tuntud klišeesid. Eks ole saalis istudes muidugi tore, kui kõik etenduse käigus tehtud ennustused täppi lähevad, ent lavastuse kohta see head ei ütle. Kui publikule on selgitatud nunnakloostri kehva majanduslikku seisu ning seejärel näidatud energiapommist diskolaulja Delorise (Tanja Mihhailova-Saar) saabumist kloostrisse, pole keeruline järeldada, et küllap aitab viimane nunnad hädast välja. Samamoodi lubab näiteks Delorise ja kohmetu politseiniku Eddie (Rasmus Kull) esimene (taas)kohtumine üsna täpselt ennustada, kuhu nende suhe välja viib.

Arvestades, et seesuguste Broadway muusikalide taaslavastamisele kehtivad ranged piirangud ning sisulisi muudatusi loos seega ei tehta, lendavadki suurimad kivid algmaterjali autorite kapsaaeda. Ameeriklastest koosnev autorkond (Alan Menken, Glenn Slater, Cheri ja Bill Steinkellner, Douglas Carter Beane) on muusikalimaailmas muidugi tuntud ja tunnustatud, osates loomingus vajutada just nendele nuppudele, mis alati kõige paremini töötavad.