Detsembris 2015 seadsid Pariisis 196 riiki sihiks püüelda selle poole, et piirata maailma keskmise temperatuuri tõusu pikemas perspektiivis 1,5 kraadiga, igal juhul pidi see jääma tublisti alla kahe kraadi. Võib ju mõelda, et mis see kraad ette või taha tähendab, aga nii, nagu inimorganismile mõjub kõigest paarikraadine kehatemperatuuri tõus kehvasti, laastab palavik ka maailma ökosüsteemi. Tagajärjeks on looduskatastroofid, näljahädad ja ekspansiivsem rahvasteränne – kui nimetada vaid mõned ohud.
Viie aasta eest kirjutasin, kuidas Pariisi kliimalepe tuli oodatust ambitsioonikam. Lepe pidi vääramatult muutma seda, kuidas me energiat toodame, tarbime ja hangime, ning lahenduste keskmesse asetasin taastuvenergia tehnoloogiad. Tõdesin ka, et nii Euroopa Liit kui ka Eesti peavad oma energia- ja kliimapoliitika ümber vaatama. Aasta hiljem avaldasime keskkonnateadlase Kaja Petersoniga kahasse arvamusloo, milles leidsime, et Eesti panus Pariisi kliimaleppesse peaks olema selge suund taastuvenergiale ja põlevkivienergeetikast loobumine ehk Põxit.