Juhtkiri ⟩ Vorstivabriku saladus

Loata tegutsev lihatööstus Võrumaal Puigal.  Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Salajane vorstivabrik tõi päevavalgele mitu probleemi
• Varimajandus toob organiseeritud kuritegevuse
• Ebamõistlikult piiravaid reegleid saab muuta

Sõnapaar «salajane vorstivabrik» kõlab otsekui laenatuna suurte sõdade aegsetest õudusjuttudest, kus vorsti sisse jõudsid nii kassid kui ka röövitud inimesed. Tänase Postimehe artikkel Lõuna-Eesti salatehasest on neist omaaegsetest, lapsi üksinda uitamise eest hoiatavatest lugudest mõnevõrra vähem õudne. Klassikalised varimajanduse probleemid tulevad ses asjas aga esile küll.

On imestamist väärt, et nii laialt teada olnud salavabriku vastu pole huvi tundud ei maksuamet, toiduohutuse kontrollijad ega politsei.

Probleemi tuum on neljas-viies asjas. Esiteks toiduohutuses. Kui osta poest või turult vorsti, siis tahaks loota, et see toidab, mitte ei tapa ära ega tee haigeks – sellepärast ongi olemas toiduohutuse reeglid ja sellepärast tehakse ka lihale veterinaarkontrolli.­ Teiseks on asi ausas konkurentsis: mängureeglid peavad kehtima kõigile ühtviisi, nii kaardimängus kui ka toiduäris. Kolmas ja ühtsete reeglitega seotud argument on maksude kogumine. Kuidas makstakse kohalikule perearstile ja õpetajale, mille eest ehitatakse teid või makstakse kinni huntide murtud lambaid? Ikka sellest, mis töökad maksumaksjate käed on kokku kandnud.

Vorstivabrikus, kus asju aetakse n-ö ametlikult, jääb igast tehingust jälg paberile või arvutisse. Siit tulebki neljas argument. Kui naabrimehe karjamaalt on varastatud loomi, siis avalikult asju ajava ettevõtja käest on võimalik küsida, ega varastatud loomade liha ometi tema tööstusest läbi ei käinud. Varimajanduse mehed nimesid ega allkirju ei küsi, nagu näeme ka tänasest salavabriku loost.

Kui su tegevus on seaduslik, siis on sul igati õigus nõuda abi kohtust, sa saad tulla oma hädade ja muredega avalikult kaaskodanike ette.

Varimajandus toob endaga alati kaasa ka organiseeritud kuritegevuse ohu. Asi on võimus, oma vabaduste kaitsmises. Kui tegevus on seaduslik, siis on inimesel igati õigus nõuda, et riigivõimu eri harud asuksid tema poolele, et kohus mõistaks õigust. Hädade ja muredega saab tulla avalikult kaaskodanike ette, saab kurta võimaliku ülekohtu pärast avalikult, ajakirjanduses. Kui äri on hämar, siis on see üksiti kutse väljapressijatele, kurjategijatele, maffiale – siit saab midagi endale haarata.

Loomulikult saab sellist hämar­ilma vaadata veel õige mitut moodi. Kõige praktilisem oleks arutleda, kas võib-olla vajaksid mingid reeglid lõdvendamist. Ka meie loost tuleb välja, et kõigi paberitega tööstus pole valmis kahte lammast vorstiks tegema – liiga väike kogus. Ei tasu otsekohe välistada võimalust, et reeglitega on liiale mindud. Ammuilma on näiteks jutuks olnud puskarimasinad, mis on paljudes maades ja saab ka Eestis olla igati avalik ja aus osa kohalikest maitseelamustest. Alkohoolikute jaoks on selline värk ilma maksudetagi praegu liiga kallis.

Kirjanik Mario Puzo tõi maailma ette Sitsiiliast pärit New Yorgi ristiisa. Maffiaväliste, st avalikkusele tuntud võimumeeste kohta kasutas don Corleone põlglikult sõna pezzonovante. Küsimus ongi usalduses avalikult kokku lepitud reeglite ja asjakorralduse vastu üldiselt. Eesti on ühtne, kaua koos elanud inimeste kogum, kus meil on võimalus ühtviisi asjadest aru saada. Peaksime usaldama ühist avalikku, mitte maffioosset võimukorraldust. Kui meil Eestis on ebamõistlikult piiravaid reegleid, siis saame neid muuta. Muul juhul peavad aga kõik neid ühtviisi järgima.