Läheduse eri vormid

Krister Kivi Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Küllap teate Wham!i laulu «Last Christmas», mis kõlab alati just jõulude ajal; lugu murtud südamest ning kindlast kavast leida järgmisteks jõuludeks endale keegi hoopis parem. Selle lauluga seostuvad värske lumi, pime taevas, marineeritud kõrvits, kapsaid juurde tõstev tädi Elfriide ja vanaonu Heino, kes teisel pool lauda juba näost õhetama hakkab. Ah magusat valu ja soovi olla tol õhtul kuskil hoopis mujal, kellegagi, kellega paraku lähedane olla enam ei saa! Tuleb leppida suguseltsiga, mis on ju ka armas omal kombel.

Lähedusel ongi palju vorme, mõned kallistavad näiteks puid. Puudelt ei saa küsida, kas see ka neile midagi pakub, kuid osa loomi oskab inimese seltsi kindlasti otsida. Kass võib ronida öösel voodisse magama, koer võib heita lebama peremehe jalge ette. Samas teine kass jälle ei taha üldse sülle ning rabeleb end vabaks esimesel võimalusel.

Kui nõustume, et lähedus võib eksisteerida eri liikide vahel, tundub kummaline, et Eestis on nii palju ängi põhjustanud mõte lähedusest sama inimsugupoole sees. Paljudes ühiskondades teatakse, et füüsilist – ja samas aseksuaalset – lähedust esineb, Koreas kutsutakse seda 스킨십, mille tõlkevasteks võiks olla «nahksus». Üleseksualiseeritud läänemaailmas, sealhulgas Eestis, tundub inimnahkade kokkupuutel olema kahtlane seos seksiga, mis muudab eriti plahvatusohtlikuks meeste läheduse ohu. Sestap on «tugevamal sugupoolel» meie kultuuriruumis ohutu üksteist a) kiiresti kätelda, b) rutuga õlale patsutada, c) rüseleda palliväljakul või d) juba korralikult üksteisel silm siniseks lüüa. Duaalne eristamine teljel «homo» või «hetero», «oma» või «võõras» välistab arvatavasti palju inimlikku, kuid nii on meid kasvatatud. Vormid lõikavad piparkoogitainast ja mitte vastupidi.

Homoseksuaalsus on muidugi ka olemas; ta liigub samas kvartalis, kuigi kõrvaltänavail. Kuid olemas ta on ja vahel võib juhtuda, et samast sugupoolest inimesed tahavad elada koos aastaid või kogu elu. Miskipärast on Eestis omajagu poliitikuid, kes teevad karjääri taolisi harvasid liite naeruvääristades. Üks minister soovitas vähemustel Eestist lahkuda, tema erakonnakaaslane riigikogus teeb sotsiaalmeedias postitusi, milles pilkab oma koalitsioonikaaslast «Muhu Imbiks». Kas pole see koolikiusamine kõige halvemas mõttes?