AK ⟩ Eesti ajaloole pandi punkt

Läänemere maad hilisrauaaja lõpul. Foto: Tartu Ülikooli Ajaloo Ja Arheoloogia Instituut

Selle nädala lõpus ilmub poelettidele viie arheoloogi kirjutatud tellis «Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg», mis paneb soliidse punkti 6-osalisele, 2003. aastast valminud suurteosele «Eesti ajalugu». Kuidas juhtus, et esimene sai viimaseks, ja kas ajalugu on nüüd valmis ning saab otsa?

Aastatel 1935 ­kuni 1940, mil okupat­sioon katkestas töö, ­ilmus kolm köidet ­viieosalisena kavandatud koguteosest ­«Eesti ajalugu», mille peatoimetaja oli Hans Kruus. Eesti taasiseseisvumise järel tõusis uuesti päevakorda ulatuslik ja ­nõukogude ideoloogiast vaba Eesti ajalookäsitluse kirjutamine. Selle ilmumist kannustas 1999. ­aastal president Lennart Meri, kes soovitas välja anda juba ilmunud osad kommentaaridega ning lisaks kirjutada kolm köidet, mis käsitlevad aega 18. sajandist kuni 1991. aastani.

Peagi sai aga selgeks, et ­kordustrükk ei ole lahendus. Nii ­tegi näiteks Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska toona arvestuse, et 1935. aastal kirjutatud kiviaja umbes kuuekümne lehekülje kommenteerimiseks/korrigeerimiseks on vaja vähemalt sama palju või isegi enam lehekülgi.

2003–2010 ilmusid köited IV, V ja VI, mille peatoimetaja oli Sulev Vahtre, ja 2012–2020 köited I, II, III, mille projektijuht oli Aivar Kriiska.

2003. aastal avaldati esimene uus osa – sealt, kus 1940. aastal pooleli jäädi –, «Eesti ajaloo» IV köide, mille eessõna esimeses lauses mõtestasid Sulev Vahtre ja Mati Laur lahti suure ajalookäsitluse vajaduse lihtsalt ja selgelt: «Vaba rahva üks õigusi ja kohustusi on tunda ja mõtestada oma ajalugu.»

​

«See kohustus on nüüd täidetud,» ütleb teose «Eesti esiaeg» autor Aivar Kriiska.

Nüüd tervikuna ilmunud suurteose kogumaht on 2740 lehekülge ja sel on kokku 34 teadlasest autorit.