Sõna on tegu. Viivi Luige kõnetamised

Viivi Luik Foto: Erakogu

Tekstikogu pealkiri ahvatleks pealistama siinset kajastust antifraasiga «Selle sügise hüvastijätt», kui see ei mõjuks liiga morbiidselt. Kuna koroonapandeemia (äkki peaks nimetama juhtunut ikkagi «taudiks» või lausa «katkuks», nii nagu see ajaloos olnud) on kaasa toonud otsekui nähtamatu käe läbi põhjustatud surmasid, on sellega võimendunud teadmine kogu olemasolu haprusest, selle sõltuvus juhuslikkusest ja apokalüpsise võimalikkusest. Võib-olla nii mõnigi avastab nüüd endas eksistentsiaalse elutunnetuse, mis põhihelina on saatnud kogu Viivi Luige loomingut.

Teadus ja tehnoloogia võivad meid aidata ja küllap aitavad seegi kord, aga pääsemine pole teaduses ega tehnoloogias. Pääsemine on iseenda alandlikkuse, võib-olla koguni tühisuse tajumises (igaviku mõõtkavas), avanemises ilule ja hingestatusele, mitte aga omakasule. Tõsi ju on, et loobumine sellest, kuhu ja milleni oleme juba jõudnud, tõlgendub kaotuse või allaandmisena. Aga seda üksnes võitluse paradigmas. Jõudmist ja arengut olemegi käsitanud võitlusena progressi nimel. Lõputu progressi võrdkujuks on saanud ütlemine: «Selleks et paigal püsida, tuleb joosta kõigest väest, ja et teise kohta jõuda, selleks tuleb joosta kaks korda kiiremini.»

Mantraks kujunenud ütlemine pärineb Lewis Carrolli kaksikteosest «Alice imedemaal» ja «Alice peeglitagusel maal», kus Alice’ile õpetab seda kunsttükki Kuninganna. Öeldu sobib relatiivsusteooria illustratsiooniks. Kui jaamas kahest kõrvuti seisvast rongist hakkab üks liikuma, siis seisvas rongis istuvale vaatlejale tundub, et hoopis tema rong on hakanud liikuma. Carrolli mõistuloos jõuabki Alice peeglitaguse maa rongi, kus Konduktor nõuab temalt piletit, mida Alice’il aga pole. Konduktor uurib Alice’it pikksilma, mikroskoobi ja teatribinokliga, täheldades seepeale: «Sa sõidad vales suunas.»