Kontmees ilmus kooljakuul

Triinu Laan, «Luukere Juhani juhtumised». Foto: Raamat

Esmamulje raamatust on rabav. See rabab roosaga. On see nüüd fuksia või kisub pigem neooni kanti? Mööda vaadata temast igatahes ei saa. Lastekirjanduse sõbra, samas siiski juba vanainimesena on siinkirjutajal tekkinud umbusk roosade raamatute vastu. Kui silmanägemine taastub, võib näha kaanel roomavate tigudega kaetud kontmeest ja siis on selge, et printsessid ja haldjad ja muusuguse ilulemise võib heaga mängust välja arvata.

Triinu Laane vastne raamat jutustab vanapaari elust maal. Kirjutatud nii, et tõstab mistahes vanuses lugeja kõrgemale argisest, annab vaate, mis aitab märgata siin elus olulisimat. Raamat on soe, humoorikas ja igapäevaelu poeesiat edasi andev. Kandvateks teemadeks inimelu ajalikkus ja igavikulisus.

Veel Marja-Liisa Platsi kujundusest. Kunstnik, mulle näib, kujutab seda, mida kirjanik on mõelnud, ent mitte öelnud. Talu metsa veerel, mis enam ei tegutse taluna – avar suveköök on rajatud kas lauda või aida või mõne muu kõrvalhoone aseme pääle, taamal kasvuhoone ja kiletunnel, suitsusaun tiigi ääres, puuriidad, siin-seal igavusest rooste läinud põllutööriistad…

No ja taadu neljanurksed plastraamidega prillid kõnelevad rohkem kui sada sõna! Jõuliselt must-valge-halli koloriiti lõikuv roosa, selle kogus ja koht ärgitab otsima sügavamaid tähendusi. Kas solgipangest paistab tõesti kuu? Seesama, mis järgmisel leheküljel tiigist, aga mitte taevast vastu vaatab? Saan aru, et olen siin juba ise «omale pisuhännä tennü».

Niisiis Juhan. Koolist pensionile saadetud luukere, kes töötas palju aastaid anatoomiaklassis luukerena ja aitas lastel õppida. Me ei saa teada, kas ta pärineb anatoomikumist ja on n-ö päris ning omab mineviku taaka või siis kipsist või plastist või millest tahes neid õppevahendeid tehakse. Omal moel kannab ta inimeste sisemist olemust: pisut ebakindel, kodu, rahu, seltsi ja sõprust vajav.