«Naivistil on loomingulist julgust, mida diletandil peaaegu kunagi ei ole»

Paul Kondas. «Näärivana kalastab». 1981. Foto: Repro

Eestis pole just palju loovisiksusi, kel on omanimeline keskus, mis tegeleb tema pärandi kogumise, pühitsemise ja populariseerimisega. Esimese hooga meenuvad mulle vaid Arvo Pärt ja Paul Kondas. Esimene kuulub kõrgkultuuri, teine...? Tunnistan, et jään Kondase staatuse määramisel hätta. Kas naivism, mida Kondas ühe kanoniseeritud klassikuna esindab, kuulub tänapäeval kõrgkultuuri või rahvakultuuri hulka? Kas naivistlikku kunsti loetakse rohkem sotsiaalseks ja meditsiiniliseks kui esteetiliseks nähtuseks? Kuivõrd on naivistlikul kunstil olevikku ja tulevikku? Läksin nende küsimustega Viljandis asuva Kondase Keskuse juhataja ja kuraatori ning Kondase pärandi kauaaegse uurija Mari Vallikivi jutule.

Kui kõrged on naivismi aktsiad praegu kunstimaailmas?

Vana hea süütu klassikaline naivism tõmbab oma viimseid hingetõmbeid, on surmaeelses agoonias, kuigi aastakümned tagasi oli nähtus veel täies elujõus. Üldise arusaama kohaselt asetseb naivism kõrgkultuurist valgusaastate kaugusel, mis tähendab, et diletantsus võiks sel skaalal tähistada nullpunkti. Kaasaegses kultuuriruumis, kus piiride tõmbamine enam ei päde, peaks me naivismi vaatlema kui üldise kunstipildi rikastajat. Mu hiljutine kogemus – näha ühes erakogus Paul Kondase maale seinal kõrvuti Nikolai Triigi töödega – liigutas sügavalt. Sellel pildil ei olnud tõepoolest midagi valesti!

Kas Kondas oli tõupuhas naivist?

Nii lihtne ja pealtnäha loogiline on teda «naivistiks» nimetada, kuid tegelikult ta seda ei ole. Ta oskas ja teadis rohkem, kui ta välja näitas. Professionaalidel on pigem just vastupidi: nad teavad ja oskavad vähem, kui välja näitavad; nad lavastavad end läbi loomingu sageli targemateks ning tehniliselt võimekamateks, kui nad tegelikult on.

Tõeliste professionaalidega on nii, et kui on omandatud vajalikul määral teadmisi ja oskusi, siis võib hakata mängima. Kondas polnud sellest punktist minu hinnangul üldsegi valgusaastate kaugusel. Ta ei olnud kindlasti oskamatu, harimatu, saamatu ja lapsemeelne harrastuskunstnik. «Õiged» naivistid teevad oma kunsti enamasti suures teadmatuses sellest, mis kunstiväljal nende ümber toimub.

Nagu ma ütlesin, on klassikaline naivism nähtusena tänapäeval välja suremas, kuna kogu info maailmas, sh kunstis toimuva kohta, on kõigile vabalt ja lihtsalt kättesaadav. Küsimus on ainult õppimisvõimes, viitsimises ja vajaduses. Üldharidus määrab selle taseme juba suuresti ette ära.

Milline on teie jaoks hea naivistliku kunsti kriteerium – kui midagi sellist saab üldse sõnastada?

Minu jaoks on selleks tajutav ehedus, mille vastand on võlts ehedus. Seda viimast on kahjuks väga palju, oleme sellega praegusajal eri žanrites täiesti üle külvatud: uussiirus, uusehedus jne. Sageli käib sellega kaasas mingite oluliste filtrite teadlik kaotamine, mille tulemusel kirjutavad nt paljud kirjanikud oma avaldamiseks mõeldud tekstides kõigest, mida nad mõtlevad. Ning loodavad, et mingi tõeline ja autentne mina ujub seeläbi pinnale. Enamasti kahjuks ei uju!

Sama on kunstiga. Sellised teadliku eheduse saavutamise püüded on minu meelest läbinähtavad ning kunstilises mõttes vähepakkuvad. Ent kui mingit teadlikku ja kalkuleeritud ehedusetaotlust ei ole, nagu tõeliste naivistide puhul, muutub tulemus enamasti kohe huvitavaks ning isikupäraseks.

Naivistil on loomingulist julgust, mida tavalisel diletandil peaaegu kunagi ei ole. Just seetõttu teevad diletandid peamiselt maastikuvaateid ja natüürmorte, kuna nendega on võimalus vähem «eksida». Naivistide tööd on akadeemiliste standardite kohaselt täiesti saamatud, aga nad jutustavad julgelt mingit lugu. Naivist ei karda eksida ning reeglina puudub tal eksponeerimiskavatsus.