Juhtkiri ⟩ Usaldus algab avalikest andmetest

Eesti ümarpuidu tootmine suurenes vähem kui ELis keskmiselt. Foto: Sander Ilvest

• Keskkonnamõjude hindaja lõppjäreldus ei pruugi osapooli lepitada
• Pärast aastatepikkust vaidlemist võiks lõpuks milleski kokku leppida
• Kokkuleppe aluseks saavad olla avalikud ja ausad andmed

Tänases lehes on lugu sellest, kuidas alles viiendal katsel on õnnestunud leida ettevõte, mis on nõus metsanduse arengukava keskkonnamõjusid hindama. Tähtajaks laekus riigi tugiteenuste keskuse korraldatud riigihankele ainult üks pakkumine.

Kui ainus pakkumine nõuetele vastavaks tunnistatakse, siis võiks keskkonnamõjude hindamine ise aega võtta umbes kaks aastat. See tähendab, et palju kirgi kütnud metsanduse arengukava aastateks 2021–2030 võiks valmida 2023. aastal.

Ettevõtted ei tee saladust sellest, miks neil puudub huvi riigihankel osaleda. Eesti ühiskond on kolm aastat kestnud metsadebati jooksul jõudnud põhjalikult tülli minna. Ükskõik missugune oleks keskkonnamõjude hindaja lõppjäreldus, saaks ta ikkagi ühe või teise leeri käest nuhelda.

Peamine tüliküsimus on raiemaht. Kui järeldus oleks, et raiemahtu peab vähendama, hakkaksid metsatöösturid hindajat süüdistama looduskaitsjate eelistamises. Kui hindaja peaks soovitama raiemahtu senisel tasemel hoida või isegi suurendada, siis tuleksid samasugused süüdistused looduskaitsjate poolt.

On väga hea, et raiemahu teema on ühiskonda sügavalt puudutanud. Nii see peabki olema. Riigile kuuluv mets on meie kõigi ühine vara ja kuigi eramets kuulub eraomanikele, jäävad keskkonnamõjud meie kõigi kanda.

Kõik see annab lootust, et meil võiks keskkonnamõjude hindaja ja teadlaste koostöös sündida vahekohtunik, keda tüli mõlemad pooled saavad usaldada.

Veelgi enam: keskkond ei kuulu mitte ainult meie põlvkonnale. Kui me neist hoolime, siis on meil kohustus jätta midagi ka oma lastele ja lapselastele. Nii nagu me ei saa heaks kiita laenamist põhimõttel «justkui homset ei tulekski», ei saa me heaks kiita sama hoolimatut metsaraiumist.

Kuid pärast aastatepikkust vaidlemist võiks lõpuks ka milleski kokku leppida. Vastasel korral võib oletada, et meie lapsed ja lapselapsed tulevikus meie vaidlusele hea pilguga ei vaata.

Kokkuleppe aluseks saavad olla avalikud ja ausad andmed. Loodetavasti avalikustab keskkonnaagentuur esmaspäeval statistilise metsainventuuri alusandmed, nagu oli andmekaitseinspektsiooni korraldus. Siis saavad andmeid analüüsida ka need teadlased, kellele seni pole selleks luba antud.

Kõik see annab lootust, et meil võiks keskkonnamõjude hindaja ja teadlaste koostöös sündida vahekohtunik, keda tüli mõlemad pooled saavad usaldada. See nõuab pingutusi ka vahekohtuniku rolli astuvalt ettevõttelt, kelle koostööpartnerid on valitsusega varem teinud koostööd keskkonnakaitsjaid ärritanud projektides, nagu Rail Baltic ja tselluloositehas.

Demokraatia tähendab avalikustamist ja avalikku arutelu, kuid mitte seda, et vaielda tuleb lõputult. Ühel hetkel tuleb võtta need parimad teadmised, mis on vaidluste ja teadlaste kaasamise tulemusena tekkinud, ja sellega leppida.

Esivanemad on meile pärandanud tarkuse «parem varblane peos kui vares katusel». Me ei pruugi kunagi saavutada parimat metsanduse arengukava, millele kõik oleksid valmis alla kirjutama. Ent kui meil on olemas usaldus ja piisavalt hea lahendus, siis oleks mõistlik sellega leppida. Lõputu kaklemine viib meid sama vähe edasi kui salatsemine.