Andrus Karnau: hundid kohut ei käi

Andrus Karnau. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Üleküttimise ja hundikarjade juhtloomade hukkamisega toovad jahimehed nii loodusele kui loomakasvatajatele kahju, kirjutab kolumnist Andrus Karnau.

Hundid ei käi kohut, kohut käivad inimesed. Lihtne on jutustada lugu, vastandades hunte ja hundiuurijaid lambakasvatajatele ja jahimeestele. Justkui ühed oleksid ühel ja teised teisel pool. Aga nad pole, vähemasti mitte MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebuses keskkonnaameti vastu.

Kui hunt aknast sisse vaatab, tähendab see surmasõnumit, kui hunt teekäijale vastu tuleb, siis aga hoopis õnne ja eesmärkide saavutamist. Rahvauskumusi huntidega seoses on teisigi, nagu seegi, et ega «hunt» tohi öelda, ikka «susi» ja «võsavillem». Tõestatud hundirünnak inimese vastu pärineb umbes 150 aasta tagusest ajast. Umbes samast ajast, kui 19. sajandil põllupidamine plahvatuslikult kasvas ja talurahvas hakkas karja pidama, on meie geenimälus ka teine teadmine. Nimelt see, et hundid võivad viia inimese viimse maise vara.