Päevatoimetaja:
Margus Martin

KESKKOND Looduse kaduv ilu kannustab fotograafi paremini pildistama

Copy
Hunti on Aare Udras pildistanud ka ise fotoaparaadi päästikule vajutades.
Hunti on Aare Udras pildistanud ka ise fotoaparaadi päästikule vajutades. Foto: Aare Udras

Kõigile neile, kes on hoolega jälginud Looduse Aasta Foto konkursi viimaste aastate parimaid töid, ei ole Aare Udrase nimi tundmatu. Tänavuse konkursi üldvõidu saanud pilt öösel kopratammi ületanud noorest hundist üllatas kindlasti oma salapära ja kvaliteediga paljusid loodusfoto huvilisi. Kuid leidus ka neid, kes Facebookis pahandasid, et pilti ei teinud päästikule vajutanud fotograaf, vaid tema poolt õigesse kohta üles seatud tavapärasest veidi komplitseeritum kaameralõks. Rääkisin Aare Udrasega tema valikutest pildistamisel, hundist ning ka meie looduse tulevikust.

Tulemusrikkal looduspiltnikul on ikka mõni piirkond, mida ta väga hästi tunneb. Kui vaadata kohti, kus sa oled oma pilte teinud, siis leiab neid nii Läänemaalt, Harjumaalt, Hiiumaalt kui ka Ida-Virumaalt. On sul mõni kindlam reviir (ala looma pesaümbruses, mida ta kaitseb sissetungijate eest – toim), kus sa pidevamalt tegutsed?

Ei ole. Aga ma olen enam-vähem üritanud sättida oma tegevused ühel aastal mingisse kindlasse piirkonda, et seda paremini tundma õppida. Eks siis näeb, kas käib mingi piiks seest läbi ja tahaks seal rohkem käia.

Aga ega praegu enam naljalt sellist kohta ei leia, kus sa ei tunne inimest endale kuklasse hingamas ja kus sa metsa minnes ei pea autole parkimiskohta otsima. Seda isegi kohtades, kus üldse ei oska oodata, et seal n-ö tavaline inimene ringi peaks tuulama. Ja see ilmutab ennast ka selles, kui palju prügi leiab metsast – näiteks õllepudeleid autost paaritunnise matka kaugusel.

On sul hundiga pikaajalisem suhe?

Nojah, eks hunt on ikka selline loom, keda igaüks tahaks näha ja ka pildile saada. Minu jaoks on ta vaba looduse sümbol. Tark loom ja hea kohaneja, kes loodusmaastikus ikka veel inimesest üle on. Ja paraku: tänu tehnika arengule saabki hunte korralikult pildistada. Muul juhul on hundi passimine suhteliselt väikese kasuteguriga tegevus. Kõik spontaansed kohtumised hundiga on mul aga olnud sellised, et olukord on olnud täielikult hundi kontrolli all.

Tagasi üles