Kõigile neile, kes on hoolega jälginud Looduse Aasta Foto konkursi viimaste aastate parimaid töid, ei ole Aare Udrase nimi tundmatu. Tänavuse konkursi üldvõidu saanud pilt öösel kopratammi ületanud noorest hundist üllatas kindlasti oma salapära ja kvaliteediga paljusid loodusfoto huvilisi. Kuid leidus ka neid, kes Facebookis pahandasid, et pilti ei teinud päästikule vajutanud fotograaf, vaid tema poolt õigesse kohta üles seatud tavapärasest veidi komplitseeritum kaameralõks. Rääkisin Aare Udrasega tema valikutest pildistamisel, hundist ning ka meie looduse tulevikust.
KESKKOND ⟩ Looduse kaduv ilu kannustab fotograafi paremini pildistama
Tulemusrikkal looduspiltnikul on ikka mõni piirkond, mida ta väga hästi tunneb. Kui vaadata kohti, kus sa oled oma pilte teinud, siis leiab neid nii Läänemaalt, Harjumaalt, Hiiumaalt kui ka Ida-Virumaalt. On sul mõni kindlam reviir (ala looma pesaümbruses, mida ta kaitseb sissetungijate eest – toim), kus sa pidevamalt tegutsed?
Ei ole. Aga ma olen enam-vähem üritanud sättida oma tegevused ühel aastal mingisse kindlasse piirkonda, et seda paremini tundma õppida. Eks siis näeb, kas käib mingi piiks seest läbi ja tahaks seal rohkem käia.
Aga ega praegu enam naljalt sellist kohta ei leia, kus sa ei tunne inimest endale kuklasse hingamas ja kus sa metsa minnes ei pea autole parkimiskohta otsima. Seda isegi kohtades, kus üldse ei oska oodata, et seal n-ö tavaline inimene ringi peaks tuulama. Ja see ilmutab ennast ka selles, kui palju prügi leiab metsast – näiteks õllepudeleid autost paaritunnise matka kaugusel.
On sul hundiga pikaajalisem suhe?