Värsid, mis karastatud olematuse esiku tõmbetuules

Jüri Talvet, «Tsampika». Foto: Repro

Jüri Talvet, keda laiem avalikkus tunneb eelkõige õpetlasena, on pedagoogitöö kõrval ja varjus olnud juba nelikümmend aastat pildil ka poeedina. Tänavu ilmu­nud «Tsampika ja teisi ­luuletusi» on minu arvestuste kohaselt tema üheksas kogu. Talvet kirjutab paljuski nii, nagu tema CV ette näeb – see on palju lugenud ja palju reisinud inimese luule. Ning ühtlasi sellise inimese luule, kelle eeskujud ei pärine mitte niivõrd koduste klassikute hulgast, kuivõrd maailmakirjandusest.

Uuest raamatust moodustab peaaegu poole vabavärsiline poeem «Tsampika», mis on nii haardelt kui ka mahult igati autori suure sünnipäeva vääriline. Lugeja kohtab siin sama kirjanduslikku käekirja ja teemavalikut, mis annavad tooni ka Talveti sel sajandil ilmunud eelmiste kogude (ning ühtlasi ka kõnealuse kogu teistes) tekstides, kuid «Tsampikas» on sõnadele antud – kui laenata kujundlikku võrdlust fotograafiast – pikem säriaeg ning laiem kaader.

«Tsampika» kirjeldab autori unenäolist lennukisõitu üle Euroopa ning omaenese teadvuse ja mälu maastike. Talvet on lasknud tekstimootori vabajooksule ning kipub kontrollimatult lobisema nagu mõni biitnik. Mistõttu annavad poeemis tooni vabad assotsiatsioonid ja iselaadne nägemuslikkus, teksti semantilist rütmi määrab autori ärkamine ühest mälupildist teise, ühest kujutlusest järgmisesse. Motiivide ja teemade kordumine moodustab põnevaid mustreid.

Tulemus vastab kirjandusliku tervikpildina täielikult pika säriaja tehnikale fotograafias: üks ja sama isik või ese (resp. mõte, mälestus, motiiv, kujund jne) võib asuda pildil mitmes eri kohas, nad on läbi kaadri liikudes jätnud jälgi üksteise peale ja vahele, tardunud kohati ebaloomulikes kohtades ning ebaloomulikes proportsioonides ebaloomulikesse kausaalsetesse ja ruumilistesse suhetesse. Aga Talvet kirjutab need suhted veenvalt loomulikeks.