INTERVJUU ⟩ Miljardid: inimesed võiksid julgeda rohkem muutuda

Muusikaline kollektiiv Miljardid ehk Kristjan Kallas (löökpillid), Marten Kuningas (vokaal), Peedu Kass (bass), Raul Ojamaa (kitarr). Foto: Hindrek Maasik

Miljardid on andnud välja uue albumi «Ma luban, et ma muutun», kus käsitletakse nii sündi kui ka surma ning küsitakse, kas teeme asju sügavama tähenduse nimel või ühiskondliku surve kiuste. Kontserdid on praeguses olukorras ära jäänud ning muusikud nuputavad uusi viise, kuidas oma looming publikule lähemale tuua. Kohtume telemaja kohvikus bändi kolme liikme Marten Kuninga, Peedu Kassi ja Kristjan Kallasega, neljas liige Raul Ojamaa viibib karantiinis.

Albumi «Kunagi Läänes» kohta olete öelnud, et mõned lood on sündinud naljatlemise kaudu. Kuidas uude albumisse suhtuda? Mulle isiklikult tundub, et album on sõnaliselt küpsem.

Peedu Kass: Muusika on ekstravertsem kui eelmisel plaadil, äkilisem ja väljapoole. Osati tahtsime laivis mängida kiiremaid lugusid ja hoida üleval erksamat meeleolu nii enda kui publiku seas. Samas, sõnade osas on tegemist rohkem introspektiivse vaatega.

Kristjan Kallas: Sest sõnade autor on küpsem.

Marten Kuningas: Ka seda, aega on mööda läinud ja piisavalt kogetud. Nimiloo «Ma luban, et ma muutun» all olen silmas pidanud mediteerimist. Muutus kui paratamatu fenomen, osa eksistentsist. Sageli inimesed võitlevad muutuste vastu. Peab olema mingi minevik, millest kinni haarata kogu aeg. Niiviisi oleme õppinud toimima. Ma luban, et ma muutun, seega luban sel vältimatul faktil olla ja tulla ja leppida sellega. Kui mõelda sellele, kuidas ma ise olen muutunud või meie oleme muutunud, siis see lugu väga haakub. See on samm enda aktsepteerimise suunas.

Mainisid minevikust kinnihoidmist. Sinu kui sõnade autori lood räägivad sageli armastusest, südamevalust ja tunnetest laiemalt. Oled ka pereinimene; kas tegemist on olevikuga või pigem kirjutad läbi oma minevikku?

Kuningas: Loo «Surra» puhul… kirjutasin endast ja oma tähelepanekutest ja tõdemustest asjade suhtes. Seal on mingi tõde, mille olen korra avastanud ja mida pean oluliseks. Suremine on ju ka muutus. Selline tugev kujund, mida ei pea võtma sõna-sõnalt. Miski meie sees peab vahepeal surema, et edasi minna. Ka muusika dikteerib või ütleb, millest ja kuidas kirjutada, leida need õiged sõnad meloodia sisse.