TERVISHOID ⟩ Anne Urb: kasvatame inimlikkuse väärtuseks

Eakad tunnevad sageli puudust just sellest, et keegi nendega veidi juttu ajaks või õues väikese jalutustiiru teeks. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Päris igaühele ei ole kahjuks antud eeldusi tööks teiste inimestega. Kui leidub tahet seda tööd teha, saab aga arendada nii professionaalsust kui ka empaatiat, kirjutab sotsiaaltöötaja Anne Urb.

Eelolevatel aastatel kasvab vanemaealiste hulk, aga juba praegu ei jagu kõigile sotsiaaltöötajaid ega kohti hoolekandeasutustesse. Vanamoeliste seeniorikodude asemel võiks ehk investeerida rohkem koduhooldusesse. Tädi jutu järgi oleks ta kodus veel hakkama saanud, kui keegi oleks ta hommikuti ratastooli upitanud ja õhtul voodisse aidanud. Viimasel kohtumisel märkasin ka tema sügavat koduigatsust.

Praegu on kujunenud ühiskonna peaeesmärgiks materiaalne küllus ja kõrge elatustase, mida toetavad töö tulemuslikkus, konkurents ning suuremale tarbimisele õhutamine. Indiviidi hinnatakse tema kasulikkuse järgi, inimlikkus libiseb tagaplaanile. Nii juurdubki suhtumine, et mis kasu on liikumisvõimetust vanurist või naabertalus ringi liipavast vanataadist. Kaasaegne arusaam näeb neis rohkem raha- ja ajakulu. Küll aga võib lonkavast eakast loota tuluallikat, kui temast saaks vanadekodu klient, kes tasub koha eest pensioniga ja kerjab lisa lasteltki.