Kurb koroona-aasta on näidanud, et kiire interneti kättesaadavus pole sugugi ainult regionaalpoliitiline mure. Sellest sõltub kogu riigi toimimine, seda eriti kriisiolukorras. Näiteks on sel nädalal kõik Eesti koolid taas digiõppel ning internetiühenduse kvaliteedist ja kättesaadavusest sõltub omakorda hariduse kvaliteet. Samasugune lugu on paljudes muudes asutustes ja töökohtades.
Ligipääs heale internetile on ka üldkultuuriline küsimus. Internet kujundab meie elustiili ja koos sellega kolib sinna ka üha rohkem kultuurisisu, mis nõuab järjest suuremaid andmemahte ja kiiremat ühendust. Laupäeval avaldasime digikultuuri manifesti, mille üks peamisi sõnumeid on, et Eesti kultuuripoliitika keskne eesmärk peaks olema digitaliseeritud kultuuri tarbimise kättesaadavaks muutmine üle riigi.
Ligipääs heale internetile on ka üldkultuuriline küsimus.
Põhjust teemaga tegeleda oleks küllaga. Tekib küsimus, kas konkurentsi järelevalve on teinud kõik, mis võimalik, et olukord internetiturul oleks õiguspärane. Turuliider Telia viitab teemat kommenteerides lihtsalt sellele, et uuringus välja toodud andmed pole üks ühele võrreldavad ja Balti riikides on turu olukord ja teenuse kvaliteet erinev. See aga pole kuigi veenev. Näeme, et Läti ja Leedu kalleimad internetipaketid on Eestiga võrreldes neli korda odavamad.
On raske uskuda, et teistes Balti riikides samavõrra kehvemat teenust pakutakse või sealne turg ettevõtetele nõnda palju soodsam on. Sotsiodemograafiline olukord on meil sarnane – inimesed elavad ühtlaselt ja hõredalt üle maa. Oleks tarvis täpsemat selgitust, mis firma meelest Lätis ja Leedus turu olukorra nii palju paremaks teeb.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/12/14/13529679t1h8097.jpg)