:format(webp)/nginx/o/2020/12/13/13527990t1h5caa.jpg)
Artist areneb esinedes, aga õpib kuulates. Esinejale on olnud teadagi jõle aasta, aga kui 2020 ka milleski hea on, siis just kuulamisaja andmises. Ka Eesti poppareile – adumaks, mis üldse maailma muusikas praegu toimub, ent ka jäljendusest järgmise sammu astumiseks.
Vaat see astumine on meil läbi aegade olnud talupoeglikult tüüakas. Me elame popkultuuris, kus isemeelsust on olnud lusikajagu, kopeerimist kulbiga. Biiti ragisevast raadiost, šlaagrisnitti meremehe smugeldatud lääne LP-lt, kassetisahinat Soome TVst. Ilmatasemel heliseadja suri noorelt, rändas välja, runkas kommunistlikul kuuendikul või teenis päevaleiva rahvalikust umpast. Globaalne pärand on Pärt ja päratu tühjus veel mõne vilgatusega, loomemajanduse läbilöögiteraviku tipus Velly Joonase neljakümneaastane hitt, mille hilinenud menu lauljat ennast pelutab. Vähe, härrased-prouased.
Aga! Praegu on huvitav aeg. Arvamuskultuuri põhjakiht ja ammuilma kinnijooksnud eneseplagiaatorid ei taha tunnistada, aga Eesti popmuusikas on põnevat kuulamist palju. Siim Nestor on säästnud mind loetelust («Arvamusliider Ivan Makarov eksleb tühjas saalis», Eesti Ekspressi Areen, 3. detsember). Ja tasapisi, servamisi hakkab see huvitav aeg jõudma ka «Eesti laulule».
Aastaid kummitas «Eesti laulu» poolfinaliste kuulates kahtlus, et ega üritatagi Eurovisiooni võita või üldse suure ilma popipublikule kõrva jääda, pigem lükatakse letti linnukese pärast läänekõlane lugu, et «eks me kah siin natuke». Nagu poleks raudne eesriie langenudki. Võistleja peamiseks adressaadiks oli Tallinna lähivallast koidikul kontorisse sõitev keskastme juht Lembo. Laulud aitasid tal ärgata, elada, võita, aga sulandusid autoraadios teiste vahele, ei seganud liikluskeerises. Mõnda ümises Lembo kaasagi, aga juba kontoriust avades ei mäletanud isegi, mida.