Testamendiga pärandatud tõde ammusest mõrvast

Ninä Wähä, «Testament». Foto: Raamat

Ebatavaline testament. Pigem kiri pärijatele. Sisuks armastus, lein, usk, sõda, õiglus ja surm. Tulemuseks tõde. Kuid kas pole tõde mitte hiljaks jäänud? Mis kasu on mahajääjatele testamendis kirja pandud tunnetest, mõtetest ja seletustest inimese poolt, kes oma elu ajal ei pidanud seda vajalikuks?

Või on sellel kõigel hoopis sügavam mõte ja pimedam alltekst? Kuidas mõjutab kirja saajaid teadmine, et selle autor ei lugenud terve oma elu jooksul ühtegi raamatut; et ta oli inimene, kes põlastas kõiki õpetatud mehi, aga ometi usaldas kohalikku advokaati. Kas ja mil viisil testament oma eesmärki täidab, see selgub alles romaani viimastel lehekülgedel.

Alguses meenutab Nina Wähä (1979) romaan «Testament» tüütut vanaprouat, kes istub rongis teie kõrvale ja hakkab jutustama lugusid võõrast perekonnast, jutt tüürimas ühelt pereliikmelt teisele ja siis tagasi, lisaks kõrvalepõiked kaugemale ja lähemale minevikku, pikka juttu saatmas näriv kahtluseuss, et kindlasti on toimunud kellegi mõrv.