Vastasseis täis karjuvat igatsust

Tallinna Linnateatri lavastuse «Õed» autor on Pascal Rambert, mängivad Külli Teetamm ja Evelin Võigemast.  Foto: Siim Vahur

Linnateatris lavastuv «Õed» viskab vaataja kahe perfektsionistist õe pöörasesse sõnasõtta, kuid lootust lõplikult ei hävita.

Salme kultuurikeskuses esietendunud Tallinna Linnateatri «Õed» ei tõmba tähelepanu esmajoones perekonnaloole, mis tegelaste tormilisest tülist vaid jupphaaval avaneb, vaid eelkõige afektidele, mida õed teineteises – ja ka vaatajas – esile kutsuvad. Jagatud minevik tuleb kuuldavale sedavõrd suurte ebakõlade, kiirete ümberhindamiste ja koheste kõrvalepõigetena, et vaatajal ei jää üle muud kui otsida selle pöörase sõnasõja mõistmiseks abi tundesööstude kehalistest väljendustest: ilmetest, hingamisest, žestidest ja liikumise rütmist.

Pascal Ramberti kirjutatud, kunstiliselt kujundatud ja lavastatud «Õed» on enne Eesti esietendust olnud laval Hispaanias ja Prantsusmaal. Nii tekst kui ka minimalistlik lavakujundis teevad silmanähtavaks, et «Õed» paneb osatäitjad proovile, kuid annab neile just seepärast ka võimaluse näidata oma meisterlikkust. Külli Teetamm ja Evelin Võigemast seda kaheldamatult ka teevad.

Nende kehastatavad õed Marina (Võigemast) ja Audrey (Teetamm) on intellektuaalselt igati võrdväärsed ning nende retooriline võimekus teise valukohtade tabamisel, sitkus vastase verbaalsetest hoopidest taastumisel ning viimaks ka suutlikkus näidata üles inimlikku tundeliigutust ei jätnud esietendusel ühestki otsast muljet, et üks jääks teisele alla. See oli igati tasavägine madin ja oli ka usutav, et mõlemad õed jäävad sellest vastasseisust lakkuma võrdselt sügavaid haavu.