Tõnis Saarts: alternatiivideta koalitsioon

Tõnis Saarts. Foto: Eero Vabamägi

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsusliidu loomisest alates on avalikkuses ikka ja jälle kõlanud imestavaid hääli, miks küll Keskerakond sellise koalitsiooni moodustas ning millal küll sünnib «normaalsem» Keski ja Reformi valitsusliit, kirjutab politoloog Tõnis Saarts. 

Paljud vaatavadki praegust olukorda kui seletamatut anomaaliat, kuid seda see pole. Keskerakonnal ja Isamaal ei ole praegusele koalitsioonile tegelikult paremaid alternatiive. Miks? Olupoliitilised kalkulatsioonid ja usaldamatus Reformierakonna vastu on siin põhimärksõnad.

Ometi tundub järjest rohkem, et kaalutlused, mille alusel Jüri Ratas 2019. aasta kevadel EKREga koostööle läks, hakkavad pikemas perspektiivis töötama Keskerakonna vastu. Praeguse võimuliiduga seonduvat analüüsides ei tohiks kunagi unustada tõika, et valimiste võitja oli ikkagi Reformierakond ja Keskerakond moodustas liidu EKREga oma varasemaid valijatele antud lubadusi murdes.

Sellesse sügisesse mahtus tervelt kaks kriitilist olukorda, kus praegune valitsusliit hakkas lagunema. Keskerakonna ja Isamaa juhtfiguuride kannatlikkus EKRE käitumise suhtes jõudis keemistemperatuurini, kuid ometi ei toimunud lähenemist Reformierakonnale. Miks ometi? Et seda mõista, kasutagem vana head kujundit ning pangem end liivakastis mängivate laste rolli, küsides endalt: millist mängukaaslast sina eelistaksid?

Üks lastest on viisakas, hästi riides ning hea kasvatusega, kuid kunagi ei tea, millal ta võib sind ette hoiatamata liivakastist välja tõugata (vihje Reformierakonna kalduvusele oma valitsuspartnereid koalitsioonist välja visata, kui poliitiline konjunktuur seda nõuab). Lisaks on sellel mängukaaslasel kalduvus võtta sinu mänguasju ning silmagi pilgutamata need enda omaks kuulutada (meenutagem, kuidas Reformierakond on korduvalt oma partnerite ideid omastanud – Isamaaliidult võeti perepoliitika ja rahvuslus, sotsidelt au heaoluriigi reformide eest jne).