Varem oleme Postimehes kirjutanud, et sellel päeval ehk 14. detsembril toimub esimene tõsine laupkokkupõrge eri maailmavaadete vahel. Õigemini on see hetk, kus selguvad esimesed jõujooned, kuidas üks või teine riigikogu liige hääletaks, kui küsimus esimest korda parlamendis päevakorda tuleks.
Palju on spekuleeritud võimalike teisitimõtlejate nimekirjaga, kes otsustaval momendil võimuerakondade seisukohast taganevad ning asuvad sarnaselt opositsiooniga kritiseerima ühiskonda lõhestavat referendumit. Paljud neist on oma seisukoha ka jõuliselt välja öelnud, kuid lõplik tõde selgub ikkagi siis, kui vajutatakse hääletusnupule. Näiteks Kalev Kallo asemel riigikokku läinud Imre Sooäär on öelnud, et ei toeta praeguse küsimuse sõnastuse tõttu referendumi läbiviimist. Ometi on tema sõnavõtt tekitanud palju segadust teiste liberaalsete mõtlejate seas, kes ei oska hinnata, kuidas värske seadusandja ikkagi hääletada kavatseb.
Kui eelnõu jõuab teisele lugemisele riigikogus, siis avaneb opositsioonil võimalus esitada muudatusettepanekuid ja venitada tänu vaheaegade võtmisele terve seadusandliku protsessi kulgu. See on kurnav nii opositsioonile kui ka koalitsioonile. Iseasi on, kuidas muutub sellest rahva meelsus, kes peab seetõttu veel pikalt kuulama poliitikute moraalitsemist perekonna väärtustest, homode õigustest ja muust, mis seotud kevadel plaanitava rahvaküsitlusega.
Kuigi valitsuserakondade sees on sisemisi pingeid ja eriarvamusi, näitavad märgid, et abielureferendumi eelnõu ei piirdu esimese lugemisega riigikogus, vaid liigub sealt edasi.
Ent kevad on kaugel ja inimesi valdavad praegusel ajal teistsugused mured kui see, kas samasoolised võivad abielluda või mitte. Koroonaviirusega nakatunuid tuleb Eestis iga päev mühinal juurde, haiglate täitumus võib jõulude ajal jõuda kriitilise piirini ning paljud ootavad kannatamatult oma esimest vaktsiinidoosi, mis riskirühma mitte kuuluvatele inimestele võib kättesaadav olla alles mitme kuu pärast.