Mart Loog, Scott Bottoms: puidukeemia uuemad tehnoloogiad

Praegu viiakse suur osa toormaterjalist odavalt riigist välja. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Puidu väärindamise perspektiividest Eestis kirjutavad Tartu Ülikooli molekulaarse süsteemibioloogia professor, puidukeemia ja biotöötluse tuumiklabori juht Mart Loog ja labori spetsialist Scott Bottoms.

Ajal, kui tselluloositehase plaani arutati, toimus ka Eesti Teaduste Akadeemias üks puidukeemiaseminar, kus üllatavalt selgus, et Eestis pole enam ühtegi puidukeemikut. Lätlastel seevastu on Nõukogude ajast alles terve puidukeemia instituut. Ühiskondlik debatt ägenes ja käibele läks väljend «150-aastane iganenud tehnoloogia». Mõjusate keskkonnahoiuargumentide kõrval kõlasid ka üleskutsed, et vana tehnoloogia asemel võiks kasutada uusi ja vähem saastavaid alternatiive. Aga millised on need uuemad tehnoloogiad?

Ühelt poolt on traditsioonilistel tselluloosi ja paberimassi tootmise tehnoloogiatel mitmeid uusi variatsioone ja suurettevõtted on need rohenõuetega kooskõlla viinud. Loodetavasti saab üheks selliseks näiteks Soome kontserni UPM parima olemasoleva tehnoloogiaga, keskkonnanõuetele vastav tselluloositehas Uruguays, mis töötleks aastas 2,1 miljonit tonni tselluloosi ja annaks Uruguayle maksutuluks 170 miljonit dollarit aastas.

Järgmine uue tehnoloogia aste oleks spetsiifilisemalt puidu keemiline väärindamine uue põlvkonna biokemikaalideks, asendamaks fossiilseid keemiatööstuse toorained jätkusuutlike alternatiividega. Puidust saab kolme biopolümeeri – tselluloosi, hemitselluloosi ja ligniini – ning nende depolümeriseerimisel ja keemilisel töötlusel saab toota keemiatööstuse lähteühendeid ja ka funktsionaliseeritud materjale. Näiteks on Stora Enso grupp Soomes keskendunud biokomposiitidele, mida kasutatakse kosmeetikas, kattekiledes, toidupakendites ja transpordikonteinerites.