Aivar Rehemaa, Eesti Dopinguvastane Distsiplinaarkolleegium teatas, et te pole dopingureegleid rikkunud. Kuidas selle uudise vastu võtsite – oli see kergendus või pahameel, et asjad niimoodi üldse läksid?
Muidugi oli hea meel, et distsiplinaarkomisjon just sellise otsuse tegi. Ma ei kahelnud selles algusest peale. Kui mulle tegutsemiskeeld määrati, ütlesin kohe, et see on absurdne, sest ma ei saanud aru, mida valesti tegin. Kogu asjale tagasi mõeldes tulevad külmavärinad üle selja. Ma ei soovi seda tunnet isegi vaenlasele.
Hingedepäeval saatis suusaliit meediamajade postkasti kirja, millest kogu lugu alguse sai. Järgmisel päeval sõitsite laevaga Soome, kuid saite peagi teada Eesti Antidopingu määratud võistlus- ja tegevuskeelust. Kuidas see lugu edasi hargnes?
Kui laagrisse kohale jõudsin, vabandasin sportlaste ees, et selline asi üldse juhtus. Mul oli võimalus laager ära jätta, aga seadsin erinevalt suusaliidust prioriteediks sportlased. Laager ise midagi rõõmustavat polnud. Mul keelati tööd teha ja sportlased jäid treenerita. Pidin leidma endale eraldi elamise. Esimesed kolm ööd väga magada ei saanud. Ma ei mõistnud, mida olen valesti teinud või milles mind süüdistatakse. Et Eesti Antidoping määrab vähem kui 24 tunniga mulle tegutsemiskeelu, oli üllatav.