Mihkel Mutt: ma tunnen kanu

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Kui enamiku viimaste sajandite suurte ideoloogiate (marksism, freudism jt) mõju on järjest vähenenud, siis ühe tähtsus aina kasvab. See on darvinism, kuigi mitte eeskätt õpetusena liikide tekkimisest ja muutumisest, vaid oma üldisema taustaidee tõttu, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Kogu loodus, kõik, mis seal üldse leida, on arenenud ühest elu tekkimisest Maal ja kõik on omavahel seotud ja vastastikuses sõltuvuses. Paraku tehakse sellest põhjapanevast mõttest vahel äärmuslik järeldus, nagu oleks kõikidel liikidel igas suhtes võrdsed «õigused». See on siiski romantika. Vähemalt ühes teatud aspektis on kogu ülejäänud loodusel tähtsust üksnes inimese jaoks. Ja kui siinkohal võib meenuda omaaegne kurikuulus loosung «me ei oota looduselt armuande», tähendab see midagi põhimõtteliselt muud.

Iseenesest on elu säilitamine ja talle kaasa aitamine võibolla üldse kõige kõrgem põhimõte. Ainult et see kehtib terviku, mitte iga selle üksiku osa kohta. Viimaste suhted on keerulised. Näiteks kõrgemad eluvormid saavad jätkuda üksnes madalamaid vorme tarbides, teisisõnu: elu sööb elu ja toitumisahel on pikk. Pole võimalik säilitada kõike säärasena, nagu see hetkel on. Tundes kaasa igale kitsekesele, unustatakse huntide vajadused jne. Ja kui juba äärmuslikke näiteid tuua, siis ei saa ühes ja samas (elu hävitamise) kategoorias käsitleda inimeste gaasitamist koonduslaagris ja laubal verd imevale sääsele laksatamist.