Mulle kui spordiajakirjanikule on väljend «rekordid ongi purustamiseks» võrdlemisi sügavale peakolusse taotud. Ent praegu, mil ainus tippmark, mis pea üle päeva vankumatu järjekindlusega puruneb, on koroonapositiivsete arv, pole see just liiga lohutav teadmine.
Tellijale
Karl Juhkami: tänane võidunumber on?
Igal hommikul kella kümne paiku ootan ma järjekordset tõuketeavitust, et teada saada tänast «võidunumbrit». Selle teadmine ei anna mulle küll otseselt midagi, kuid ometi kaasneb sellega omamoodi hasart. Peas vasardamas küsimus: kas nüüd õnnestus meil asjale viimaks pidurit tõmmata või kihutab koroonakarussell ikkagi täie hooga edasi?
Samas ei saa seda närvikõdi ja küünenärimiskihku võrrelda nende inimeste omaga, kes samamoodi igal hommikul paaniliselt oma digilugu veebilehitsejas värskendavad. Ikka selleks, et näha, kas nemadki on osa «Jackpoti-numbrist» või lubab negatiivne vastus neil lõpuks (piiratud) tavaellu naasta. Mõistagi maskis.