AK ⟩ Jelena Skulskaja: paradiislik elu «Põrgus»

Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter

Rein Raamatu filmid on festivalide filmid: elitaarsed, neid teavad asjatundjad ning erialainimesed, kirjutab kirjanik Jelena Skulskaja. 

Äsja pälvis Rein Raamat rahvusvahelise animafilmide ühenduse (ASIFA) elutööpreemia. Kunstnik peab selleks väga vanaks elama, et au teda kasvõi aeg-ajalt tabaks. Rein Raamat on praegu 89-aastane ja koostab oma 90. sünnipäeva näitust.

Viimasel ajal on Rein Raamat eksponeerinud mõnel korral oma maale kunstigaleriides. Ja mina üritasin järjekordsest näitusest tingimata kirjutada. Ent see oli ebamugav, sest keset saali paiknes mu enda suuremõõtmeline portree. Nüüd ripub see mul kodus – Rein kinkis selle mulle meie peaaegu viiekümneaastase hea tutvuse märgiks. Ja mina ei jõua ära imestada, kuidas kulgeb pikk loometee: ta alustas maaliga, ent jättis selle, et saada Eesti joonisfilmi alusepanijaks, tegi selle tuntuks kogu maailmas, kuid nüüd ühendas oma eluringi taas maaližanriga.

Rein Raamatu väljapaistvast Vene animaatorist sõber Juri Norštein ütles mulle kord animafilmi kohta: «Kuidas ka ei pinguta, ikka jäädakse animafilmi suhtuma kui arengupeetusega lapsesse, kes hakkab äkki rääkima. «Ah sa oskad rääkida?! Miks sa siis varem vait olid?» – «Aga seni oli kõik korras.»»

Ent mõlemad meistrid otsustasid kogu oma ande just nimelt sellele «arengupeetusega lapsele» pühendada.

Rein Raamatu paradoks on, et tema joonisfilmides on mänginud kuulsad näitlejad. Näiteks Mikk Mikiver. Millisel moel? Vaadake: filmis «Antennid jääs» (1977) näeb polaaruurija, kelles tunneme ära Mikk Mikiveri, külmudes lahtimurdunud jääpangal mõned sekundid enne hukku, mil teadvus kustub igaveseks, sinise ja rohelisega üle kallatud alleed, näeb oma teisikut, kes heidab talvejope ja jookseb piki seda alleed, kangestub – näos valust ning õnnest tekkinud grimass – ja kujutis kattub jääga. Niisiis: esmalt esitas selle kõik päriselt näitleja ja see jäädvustati tavalisele filmilindile. Hiljem valiti kümnetest ja sadadest filmikaadritest mõned eriti iseloomulikud. Need kanti spetsiaalsetele tselluloidkiledele. Kilele kanti õlivärvid – luues seeria maalilisi pilte, mis saidki filmile aluseks. Maali ja fotograafia ühendamise efekt hämmastas: elusa inimese silmad joonistatud näos vapustasid.

Rein Raamatu filmid on festivalide filmid: elitaarsed, neid teavad asjatundjad ning erialainimesed. Ka tänapäeval pole need tänu mõttesügavusele, vääramatule traagikale ja tehnilisele täiuslikkusele teragi aegunud. Luues Eesti joonisfilmi, kaasas ta inimesi sõna otseses mõttes tänavalt, õpetas kõike nullist alates ja lootis koolitada oma ala fanaatikuid, kes on sama jäägitult andunud nagu ta ise.