AK ⟩ 250-aastane superstaar

Josef Kriehuberi litograafia kuulsast heliloojast Ludwig van Beethovenist. Foto: Coll. Archiv F.kunst & Geschichte

Ludwig van Beethoven – suurkuju keset kõige massiivsemate inimhiiglaste galeriid – vajab tänases päevas vägagi uut mõtestamist, kirjutab helilooja Jüri Reinvere.

Beethoven on helilooja, kelle elulugu ja looming on juba algusest peale rakendatud erakordselt ägedate poliitiliste eesmärkide ette, nagu näiteks sellise idee ette, et inimkond on pidevas revolutsioonis ja see viib meid aina täiustumise poole. Ma arvan, et ei leia naljalt teist sellist heliloojat, keda oleks nii tahtlikult valesti mõistetud ja kes oleks nii automaatselt poliitiliste ideoloogiate külge kinnitatud nagu tema.

Fakt on, et ükski teine helilooja pole muusikale sellist mõju avaldanud. Ning mitte ainult muusikale, vaid tervele maailma ajaloole. Ja seda tänapäevani. Kui vaadata statistilisi andmeid koroonaeelsest kontserditegevusest, särab seal esikohal Beethoven. Kaugel esikohal, mitte napilt ette jooksnud nagu mõni spordistaar, vaid kaugel teistest ees. Beethoven kiiskab esikohal igal pool. Teda mängitakse lavadel ja salvestatakse kaks korda rohkem kui Mozartit. Teda mängitakse kolm korda rohkem kui Johann Sebastian Bachi. Viis korda rohkem kui kontserdilavade püsisoosikut Pjotr Tšaikovskit. Kõik need nimed on klassikalise muusika armastajatele teada ja tunda, kuid vähesed taipavad Beethoveni grandioossust teistega võrreldes. Beethoven vallutab üksi­ poole kogu esitatavast klassikalise muusika repertuaarist.

Sellel on palju põhjuseid; kõige esimene põhjus on see, et tema mõju sellele, kes me täna muusikas oleme, on tsentraalne. Beethoven oli see, kes kehtestas muusika kaudu kodanliku keskkonna ülevõimu keset aadlike juhitud Euroopat. Tänu tema muusikale kogunesid inimesed salongidesse ning pikkamööda kujunes kodanlaste võim teiste ühiskonnakihtide üle – mitte ainult muusikas, ärgem tehkem nalja, kogu poliitikas! Tänu tema muusikale, mis vajas järjest rohkem ruumi ja suuri saale kuulajate jaoks, on meil tänapäeval suured kontserdisaalid, suured muusikatemplid. Tänu temale on meil suured ooperiteatrid, vähemalt valmistas tema looming selle järeltulijatele ette – Wagneri jaoks, kelle tarvis kuningad ehitasid teatreid, oli Beethoven suure töö juba ette ära teinud. Meil poleks arvatavasti paljusid muusikafestivale. Ei saaks toimuda ei klaverifestivali, Beethoveni sonaatide seeriat Tallinnas, poleks ei Tallinn Music Weeki ega Pärnu muusikafestivali, kui kakssada aastat tagasi poleks Beethoven eeltööd ära teinud. Et me koguneme inimestena kokku, et kunst on suurem kui väikese inimese mõistus ja tema väike tundemaailmakene. Inimene on võimeline kunsti teel väljendama midagi, mis kuulub pigem jumalate kui inimeste maailma.

Meil, eestlastel, on sellega muidugi omad probleemid. Mulle oli Beethoven lapsepõlves suhteliselt tülgastav. Meie klassi ja kogu meie põlvkonda tiriti Tallinna muusikakeskkooli veidi hallitanud pioneeride tuppa, kus meile mängiti plaadilt «Appassionatat» ja näidati kõrvale Lenini pilte, nende vahele tõmmati võrdusmärk. Selle kohal hõljus mingi uduselt lääge loor ja siis vilgutati sinna juurde oktoobrilapsemärke, ning juba need f-moll-kolmkõlad «Appassionata» alguses ajasid mind iiveldama. Selle juurde kuulsime, et noor Lenin pidas Beethovenit kõige tähtsamaks heliloojaks, eriti tema «Appassionatat», millest leidis tohutu inimliku võitlusvaimu. Ajalooallikad räägivad ju, kuidas Beethoven oli vaimustuses Napoleonist, nägi temas lunastajat kogu Euroopat vaevavatele probleemidele – ärgem muide unustagem, kui palju on siin paralleele tänapäeva Euroopaga! – ja kuidas Napoleon otseselt mõjutas Beethovenit, rabelevat, mässulist, inimlikkusest väljapoole pingutavat inimolendit, kes on võimeline jätma tähelepanuta kõik vastulöögid, nii kurtuse, elulise ebaõnne kui ka maailma vastuseisu.