Silotehnoloogist koroonaanalüütik soovitab kõigil tube niisutada

"Tuleks uurida, kui õigustatud on õhuniiskuse tõstmise soovitamata jätmine, kui on suurepäraselt teada, et madal õhuniiskus soodustab hingamisteede viirushaigusi," usub Kaur Parve. Foto: Kaur Parve

Ingliskeelses maailmas räägitakse vahel sellest, et keegi vaatab maailma «oma silotorni otsast». Kui info ettevõtte eri osakondade vahel üldse ei liigu, võib rääkida seal valitsevast «silomentaliteedist». Kuid Kaur Parve, kelle tööks on suviti nõustada Eesti ja Läti põllumehi silo valmistamisega kaasnevate riskide maandamise osas, on alates koroonakriisi algusest näinud vaeva sellega, et värsked ideed leviks. Tema peamiseks väiteks on: kuiv õhk kahjustab hingamisteid ning aitab kaasa viiruse levikule.

«Siloaugus on tuhat tonni rohtu ja igas kilos rohus mustmiljon mikroobi,» otsib juba ligi kümme aastat mulla-, sõnniku- ja fermenteerumismaailmale keskendunud Parve analoogiaid. «Sellises suures ökoloogilises süsteemis nagu siloauk on vähemasti kümme muutujat, mis tulemust võivad mõjutada, ning igal muutujal omakorda vähemalt kümme väärtust, mis võivad kujundada täiesti isesuguse süsteemi. Muudad kraadikese temperatuuri või veidike hapnikusisaldust ja saad juba sootuks teise tulemuse.» 

Nende teadmistega varustatult hakkas Parve juba kevadel joonistama graafikuid, kuidas koroonapandeemia maailma eri piirkondades levib, ning seosed ilmastikuga olid kiired tekkima. Muuhulgas kinnitab ülikoolis keemiat ja majandust õppinud tehnoloog, et suutis juba 10. aprillil 2020, kui valitsuse nõustajad «levikunumbeid veel kosmosesse ennustasid», õhuniiskuse ja -temperatuuri oodatavate muudatuste pealt ette näha epideemia leviku peatset raugemist. «Kui järsku hakkab ükskõik milline mürgel -- või kui järsku mürgel ootamatult ära lõppeb --, tuleb 90% juhtudest otsida põhjust keskkonnast,» on Parve aina kindlam. «Mingi väga olulise keskkonnateguri muutumine peab olema jäänud kahe silma vahele.»