Eestil on küll plaanid kultuuripärandi digiteerimiseks, kuid puuduvad selged sihid ja tegevused, et suurendada digikanalite toel kultuuri laiemat kättesaadavust, luua uusi osaluskultuuri võimalusi ja toetada uuenduslikke, meie tähendusruumi rikastavaid digitaalseid kunstivorme.
Samas on selge, et suurem osa internetiliiklusest loob kultuurisisu ja uusi digitaalseid tehnoloogiaid tuuakse kasutusele ennekõike loometöö tõhusamaks tarbimiseks. Tehnoloogiauurijad on aastakümneid näidanud, kuidas inimeste tähendusotsingud ja kultuurilised argipraktikad juhivad ja vormivad uute tehnoloogiate loomist. Seetõttu vajab Eesti digikultuuripoliitikat, mis on laiem nii klassikalisest kultuuripoliitikast kui ka ootuspärasest majanduspoliitikast. Meil on vaja kultuuritundlikku, ent tehnoloogiateadlikku innovatsioonipoliitikat, mis näeb kultuuri- ja tehnoloogialoome seotust ning lõimib need tervikuks. Selle eesmärgi poole liikudes tuleb tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele, mille koondasime 12 märksõna alla, üks iga möödunud digikultuuriaasta kuu eest.
/nginx/o/2020/11/01/13449595t1h6190.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/31/12217301t1h5b0d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
/nginx/o/2020/12/11/13524229t1h5a22.jpg)