/nginx/o/2020/12/11/13524229t1h5a22.jpg)
Aasta 2020 oli kogu maailmas pandeemia-aasta. Eestis oli aga lisaks ka kultuuriministeeriumi välja kuulutatud digikultuuriaasta. Nende kahe koostoime oli ootamatu, aga oluline: pandeemia tõi esile nii digikultuuri tähtsuse kui ka vajakajäämised selle korralduses ja kättesaadavuses, laiemalt tulid esile puudused valdkondlikus poliitikaloomes. Eesti on küll nn digiriik, kuid meie tugevused seisnevad ennekõike avalikes e-teenustes ja selleks ammuloodud taristus.
Eestil on küll plaanid kultuuripärandi digiteerimiseks, kuid puuduvad selged sihid ja tegevused, et suurendada digikanalite toel kultuuri laiemat kättesaadavust, luua uusi osaluskultuuri võimalusi ja toetada uuenduslikke, meie tähendusruumi rikastavaid digitaalseid kunstivorme.
Samas on selge, et suurem osa internetiliiklusest loob kultuurisisu ja uusi digitaalseid tehnoloogiaid tuuakse kasutusele ennekõike loometöö tõhusamaks tarbimiseks. Tehnoloogiauurijad on aastakümneid näidanud, kuidas inimeste tähendusotsingud ja kultuurilised argipraktikad juhivad ja vormivad uute tehnoloogiate loomist. Seetõttu vajab Eesti digikultuuripoliitikat, mis on laiem nii klassikalisest kultuuripoliitikast kui ka ootuspärasest majanduspoliitikast. Meil on vaja kultuuritundlikku, ent tehnoloogiateadlikku innovatsioonipoliitikat, mis näeb kultuuri- ja tehnoloogialoome seotust ning lõimib need tervikuks. Selle eesmärgi poole liikudes tuleb tähelepanu pöörata järgmistele asjaoludele, mille koondasime 12 märksõna alla, üks iga möödunud digikultuuriaasta kuu eest.
/nginx/o/2020/11/01/13449595t1h6190.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/31/12217301t1h5b0d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)