Moodsad pahandused Keilas ja Viinis

Christine Nöstlinger, «Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga». Foto: Raamat

Lastekirjanduses kurdetakse aastaid, et põhikoolil pole piisavalt lugemist. Noorteraamatute põud 5.–7. klassile, kus Karlssonit enam ei taha, aga kodumaist noortekirjandust on vähe ja «Sõrmuste isandat» saab netist striimida, võib lugejast teha mittelugeja. Auku lapitakse jõudumööda eesti algupärandite ja tõlkekirjandusega. Hiljuti ilmus just selline jutukas: austria klassiku Christine Nöstlingeri «Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga».

Christine Nöstlingeri (1936–2018) rikkalikult auhinnatud loomingut on eesti keelde palju tõlgitud. «Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga» jutustab realistliku loo moodsast elust, kus kärgpere loomist asuvad boikoteerima lapsed. Nad satuvad koolis pinginaabriteks ega salli lisaks kasuvanematele ka teineteist.

Eakas klassik käis vist klassis seinal kärbseks, sest koolielu on täpselt tabatud ja dialoog värske – aplaus Piret Pääsukesele meisterliku tõlke eest! Samas pole rõhutud filmilikule tempole, millel on oht taanduda hõredaks naljaviskamiseks. Lugu pakub hoogsat huumorit ja kaasamõtlemist, lõpplahendus on värske. Nöstlinger väldib klišeesid: enne kasuvanemate väljailmumist on lapsed elukorraldusega igati rahul. Alles siis, kui koidab perepööre, tunnevad nad, et nendega ei arvestata. Nagu ütleb peategelane Cornelius: täiskasvanute vastu ei saa sa midagi teha, nende vastu oled võimetu! Nad lähevad Saudi Araabiasse, müüvad majad maha, kolivad teise linna, tahavad luua kärgperekonna – ja kõike seda ilma sinult küsimata. Sul jääb vaid üle öelda «jah» ja «aamen». Vanemad püüavad parimat, aga lapsed punuvad pikantse plaani, kuidas armunud lahku ajada.

Üksikvanemlus on õhus – aina enam tuleb lastel lahutusega kohaneda ja haarata ohjad, et vanemaid jamade seljatamisel aidata. Eesti autoritest on sellest kirjutanud näiteks Reeli Reinaus («Kuidas mu isa uue naise sai») ja Aidi Vallik («Seebu maailm»), lisaks hulk tegelasi, kelle isa on Soomes tööl. Vanasti saadeti laps suveks maale, kus võis rediseid kõblates igavusse surra, tänapäeval on see laps üksi kodus, sest vanemad rügavad tööd. Üksikvanemate lapsed on välja vahetanud isegi õnnetud orvud, keda liikus klassikalises lastekirjanduses ohtralt.