Tööpataljon kui ajastu lühikokkuvõte

Mats Traat. Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Jõgiromaan voolab edasi, leiab ­endale uue sängi. Samal ajal saab järjest selgemaks, kui õige on «Minge üles mägedele» kohta kasutada määratlust «jõgiromaan». See on romaan, mis voolab paral­leelselt autori enese muutumistega. Nii nagu jõgi pole ühesugune oma ülem-, kesk- ja alamjooksul, nõnda ei sarnane ka jõgiromaani esimesed osad viimastega. Ükski tõsiselt võetav kirjanik ei ­kirjuta kolmkümmend aastat ­järjest samas stiilis, sama kujundisüsteemi kasutades. Kompaktse teose puhul oleks eelduseks tagantjärele ühtlustamine, jõgiromaani puhul see ei kehti, oleks kunstlik ja kammitsev.

«Tööpataljon» on eelnevast üsnagi iseseisev, selle lugemiseks pole vaja ülejäänud romaanitsükli sündmusi ja kogu Suside perekonnalugu tunda. (Muide, juba neljaköitelise koondväljaande juurde oleks ära kulunud Suside sugupuu skeem!) Erinevalt kõigist varasematest osadest (või tuleks öelda: jõgiromaani põhiosadest?) on see isikuromaan.

Ka varasemates jagudes juhtus, et keskenduti rohkem või vähem mõnele konkreetsele tegelasele, kuid kõrvuti sellega anti ka ülevaade kogu suguvõsa tegemisest. «Tööpatal­joni» peategelane on Palanumäe patriarhi Hendrik Susi poeg Lembit, Saksa sõjaväes teeninud poiss, kes jõudis sealt koju ning keda ootas kohe pärast lippude vahetust ees ühine saatus paljude eakaaslastega: värbamine Nõukogude väkke. «Õelate lambis» katkes Lembitu liin sellega, et ta asus koos teistega Tartu jaamas rongile; siinne algab sõduriks võetute päralejõudmisega Tallinna.

Käesoleva teose puhul on uudne seegi, et erinevalt senistest Palanumäe-tsükli raamatutest kasutatakse olevikuvormi ning veel ­lakoonilisemat ja täpsemat stiili kui varem. Viimane pole siiski midagi enneolematut, vaid tuttav juba autori viimase aja ajaloolistest novellidest, samuti romaanist «Valge maja» (2017). Olevikuvormi efekt on, et ta lõhub tajutava ajavahe lugeja aja ning tegevuse aja vahel ja annab sel moel tekstile sisendusjõudu juurde.