Vikerkaar loeb. Suitsupuud kureerimas

Eduard Vilde ja Gustav Suits 1919. aastal Kopenhaagenis. Foto: eduard vilde muuseumi kogu

Imelik küll, aga on olnud aegu ja inimesi, kellele Eesti on tähendanud peaasjalikult luulet. Kuigi seda tunnet pole praegu kerge saavutada, ei pruugi see jäädavalt kadunud olla. On ju luulesse investeeritud nii palju emotsionaalset, intellektuaalset ja keelelist energiat. Samas on see investeering jäänud eesti vaimu raamidesse ning kannatab kõikidest vaimutööstuse harudest kõige vähem eksporti.

Luulepärandi aed on praegu suhteliselt kureerimata. Pole püsipalgalisi aednikke, kelle töökohuste hulka kuuluks selle eest hoolitsemine. Luuleliseks minnes võiks minevikuluuletajaid võrrelda puudega, mis vajavad kastmist, pügamist, koolutamist, väetamist, pookimist, tolmendamist jne. Vana luulet on tarvis esile tõsta, kommenteerida, tõlgendada, publitseerida. Seda enam, et uue luule side vanemaga on lõtvunud. Ei usu, et noorluuletajate öökapil seisaks mõni eesti luule antoloogia.

Luuleaia kureerimine tähendab ka selle isendite näitamist aeg-ajalt uue rakursi alt värskes ja kummastavas valguses. Muidu kasvab luuletaja nimi kokku paari klišeega ja läheb nende all seenetama. Gustav Suits seostub laiemas luuleteadvuses «Elu tulega» (1905), natuke paremal juhul «Tuulemaaga» (1913). Aga parim eesti luulekogu üldse «Kõik on kokku unenägu» (1922) pole selles õiget kohta veel leidnud – vähemalt kui antoloogiate põhjal otsustada.

Suitsu värskeima koondkogu koostaja Mart Velsker tunneb antoloogiate asja läbi ja lõhki. Hilisärkamisajal rühmitati luuletusi kas juba trükijärjestuses või siis raamatu registris sageli temaatiliselt. Ja küllap kaalutlusel, et Suitsu tavapärase kronoloogilise järjestusega kogud pole veel päris rariteedid (viimane selletaoline, «Elutules ja ajatuultes» ilmus Tänapäeva kirjastusel Karl Muru koostatuna 2007. aastal), on Velsker uue raamatu komponeerinud temaatiliselt. Luuletused on paigutatud kuude enam-vähem traditsioonilisse ärkamisaegsesse rubriiki: laulud laulikust, loodusjõududest, isamaast, päevateemadel, armastusest ja rahvaluule jäljendused.

Asjaolu, et Suitsu väga mitmekesise toodangu temaatiline rühmitamine kukub päris sujuvalt välja, laseb luuletajat paista harjumuspärasest arhailisema. Samas toob see esile huvitavaid kokkukõlasid eri aegadel kirjutatu vahel. Raamatu pealkiri on aga võetud Suitsu loomingutee lõpult, tema viimasest luuletusest.

Suitsu luulest on suuremaid ja väiksemaid valikkogusid ilmunud 1933, 1938, 1959, 1963, 1964, 1979, 1983, 1992, 2007, 2020 – peaaegu igal kümnendil midagi. Võrreldes 1963. aastal Stockholmis ilmunud «Kogutud luuletustega» on uues kogus umbes veerandi võrra vähem tekste. Uutmoodi paigutusega ja Suitsu olemuse üle arutleva järelsõnaga aitab «Nii tuli õhtu» pärandit elus hoida ja värskendadagi.

Järelsõnas kirjeldab Velsker Suitsu luuletajana, kes püüdis üha iseenesest erineda ja üha laulda muutuvat laulu. Teda ei rahuldanud kord leitud rajal edasikulgemine, vaid ta püüdis juba saavutatust alati eemalduda, isegi oma senise loomingu vundamenti kõigutada. Sellises muutumissunnis võib peituda ka Suitsu luulekeele raskepärasuste üks põhjusi. Suitsu vaim oli ühelt poolt avar ja lennukas, teiselt poolt enesesse keerdunud ja jändrik (eks hüütud teda 1930. aastatel ju Vanaks Vinguks). Need kaks poolt jagunesid tema loominguloo eri järkudele, põimudes põnevalt «Kõik on kokku unenäos».

Uues väljaandes on tekste võrreldud käsikirjadega ning avaldatud kaks seni ilmumata saksaaegset luuletust. Kuid tegu on laiatarberaamatuga, mille lugejat tekstikriitilised jm kommentaarid ei abista. On ju seniajani ilmagi läbi saadud (v.a teisendite märkimine 1963. aasta «Kogutud luuletustes»).

Suits on sama kurikuulus nagu Tuglas oma loomingu järeleandmatu mudija ja ümbermudijana. Ja alati ei tule tema «viimane tahe» luuletustele kasuks. Oletan, et luuletuse «Vikerkaar» (lk 148) lõpust viienda rea «vehkleb ja viibutab kuis, kilkab ja kiljatab nüüd!» ärakaotamine selle kanoonilisest versioonist oli Suitsul lihtsalt üks õnnetu näpuviga, mida hilisemad toimetajad pole märganud või julenud parandada. Aga ilma selle pentameetrita satuvad eleegias kaks heksameetrit kõrvuti ja võluv distihhon on rikutud.

Autori tahtega on Velsker läinud vastuollu, avaldades uuesti luuletuse «Maapagu» (lk 268) – ja õigusega mu meelest. Kui tõesti luuletaja abikaasast inspireeritud intiimse armastusluuletuse unustamine oli Suitsul tahtlik valik, siis põhjuseks võis olla pala dostojevskilik lõpp, kus luuletaja võrdleb ennast ihara kääbusega. Väga tore on see, et – ükskõik, kas autori viimse tahtega kooskõlas või vastuolus – «Värisevate haabade all» (lk 72) lõpureas figureerib jällegi sisisev-sahisev «värisemisesse» vahepealsete versioonide «värisemisse» asemel. Silbikese taastamisega on tehtud luulele suur teene!

Kuna raamatu «Kõik on kokku unenägu» nimiluuletus on minule meelde jäänud algversioonis, siis tunnen alati kahetsust, et hilisemates trükkides puudub stroof:

Oled sundija või ohver,

reisikohver

hämarasse valmis sea!

Kord sind saatus haarab, tabab,

elust rabab,

mälesta ja meeles pea!

See võrratu hümn oli algversioonis 21 salmi pikk, kanoonilises versioonis on salme järele jäänud 18. Parima teksti saaks mu meelest hoopis siis, kui too välja jäänud salm taastada ja kanoonilise versiooni kaks viimast stroofi kustutada, nii et luuletus lõppekski üleskutsega «Vastu kurja õelat tegu / ühinegu / kõik kes õiget südamest!» Aga selline editeerimisviis oleks küllap liiga jultunud.

Teist laadi probleeme tekitab kuulus «Hauakiri» Irboska veretöö ja selle ohvri, poliitiku ja riigiametniku Villem Maasiku mälestuseks. Algversiooni kolmandas reas seisis võluv fraas «ta heitnud ministriks», mis hiljem asendus hoopis igavamaga: «ta tõstnud ministriks». Algversioonis nimetati (oletatavaid) süüdlasi nimepidi:

Sündind see veritöö, maaltsaatjaks kui oli Hellat,

viijana soomusrong, täitjana Lutsar ja Paap.

Kanoonilistest versioonidest on viimane distihhon kustutatud ja sellega jääb lõpp ka puhtpoeetilises mõttes töntsiks. Loo sügavam iroonia on aga selles, et 2005. aastal näitas Reigo Rosenthal, et toonast siseministrit Aleksander Hellatit peeti terroritöö käsuandjaks ikkagi ekslikult.

Need märkused peaksid andma aimu sellest, milline hiigeltöö võiks olla Suitsu luuletuste ajalooline ja tekstikriitiline kommenteerimine. Aga lisaks seesugustele kommentaaridele on järjest enam tarvis ka puhtfiloloogilisi kommentaare, mis seletaksid lahti, mida võiks tähendada sõna «sapine» koos «kuuga» ja kes või mis on (surma) «suksed», ning mis aitaksid lahti harutada Suitsu lausekeerdusid.

«Nii tuli õhtu» aitab Suitsu luule eluspüsimisele kaasa nagu üks korraline hooldustöö. Aga on karta, et sellest võib varsti väheks jääda, sest üha vähem on põhjust loota, et vana luule suudaks ka puhtmetsikul ja spontaansel viisil püsti seista.

Gustav Suits

«Nii tuli õhtu»

Koostanud Mart Velsker

Tänapäev, 2020

339 lk

Gustav Suits, «Nii tuli õhtu». Foto: Raamat