Veiko Berendsen: aparatšiku elutunne külvab mürgiseemneid

Veiko Berendsen, ajaloolane Foto: Erakogu

Kontrafaktiline ajalugu ei peaks võimendama vandenõuteooriate levikut. Valedele pandud klikkide arv ei muuda neid tõeks, kirjutab ajaloolane Veiko Berendsen. 

Eesti lähiajaloo peatükke kajastavas sarjas «Üle noatera» oli saade Karl Vaino mahavõtmise vandenõust. Autor Rasmus Kagge oli välja mõelnud võimsa kujundi, kuidas Enn-Arno Sillari lend Kremlisse 9. juunil 1988 oli kui liblika tiivalöök, pärast mida oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ainult aja küsimus. Eks muidugi võib esitada raamjutustuse kommunistide vägitegudest, mis algas sellega, kuidas 1940. aastal Kremli katusele «lendas Vares-Barbarus, tema järel Neeme Ruus», ja lõpeb Arnold Rüütli sangarliku valvelseisakuga Gorbatšovi ees – «siin ma seisan ja teisiti ei või» –, terve eesti rahvas ja tema 700-aastane orjapõlv selja taga. Aga kogu kiidulaul või needmine on nii vähe selgusvõimeline ja nii hinnanguline nagu lapse fantaasia.

Selle sarja žanr on kontrafaktiline ajalugu. Nalja poolest võib ju arutada, kuidas läinuks, kui Lembitul olnuks mõõgavendade ordu vastu kasutada kuulipilduja. «Mis juhtunuks, kui…»-ajalool on ka tõsine sisu, sest tõepoolest võib iga situatsioon areneda mitut moodi. Ajaloolist ettemääratust ei ole. Sel moel on teaduslikult kõige läbitöötatum Ameerika kodusõja küsimus. Mis juhtunuks, kui orjanduslik lõuna võitnuks?

1993 sai Rober Fogel Nobeli preemia majanduses andmete alusel tehtud modelleerimise eest, kuivõrd majanduslikult kasulik orjandus oli ja milline oli raudteede mõju majandusele. Ta leidis, et raudteedeta oleks areng olnud sama, sest kanalite süsteem oleks sama välja teinud. See käsitlus on rohkem mudel kui seletus. Asi ei paku ainult ajaloolist huvi! Kuigi lõplikult ei ole Bideni võitu veel vormistatud, võib juba ennustada, et raamatuid, mis juhtunuks, kui oleks võitnud Trump, kirjutatakse hulgi. Ei jäeta esitamata ka teooriat, et Trumpi võidu taga oli vandenõu, ja ka Bideni võidu taga. Ja sealt edasi läheb jutt kiiresti sellele, kes siis tegi esimese tiivalöögi. See on kommunistide retoorika sõnastamine ökoloogia terminites. Uuritakse algpõhjust, kuidas sädemest tõusis leek. Kontrafaktiline ajalugu on viis, kuidas esitada põhjus-tagajärg-seost köitvalt, modelleerides tagajärgi. Mida rohkem on meil andmeid, seda suurem on kiusatus faktidega manipuleerida.