/nginx/o/2020/12/10/13522823t1hbd9f.jpg)
Kuigi raamatukogu on demokraatias kriitilise tähtsusega institutsioon, on raamatukoguteemalist avalikku diskusiooni meedias liiga vähe, kirjutab Eesti Koostöö Kogu juhataja Kairi Tilga.
Kuna uuenenud infohankimis- ja suhtlusviisid on muutnud inimkäitumist, on ka raamatukogud seisnud silmitsi vajadusega leida uusi viise aina keerulisemaks muutuva ühiskonna teenindamiseks.
Mõne aja eest Helsingi linnaraamatukogu Oodit külastades kogesin, kuidas ühe ruumi ees on kõik samaväärsed. Raamaturiiulite vahel keset suurt avatud saali oli mänguplats kõige pisematele. Roomavate põnnide juures istus mitu lugevat, aga ka omavahel jutustavat ema-isa. Sellest vaid mõne sammu kaugusel lugesid kõrvuti ajalehti noor naine ja viletsa väljanägemisega vanem mees. Pisut eemal, mõnusas aknaäärses tugitoolis pidas keskealine mees kaugkontorit. Kõigil oli võrdne võimalus olla ja see tähendas kõigile väga erinevat asja.
Oodi alustala on demokraatia, kogu tema olemus ja arhitektuur väljendavad Soomele kõige olulisemaid väärtusi: sõnavabadust, haridust, võrdsust ja avatust. See raamatukogu mõjus ka mulle, turistile, nagu hooliv sõber, kelle juurde võid alati minna.
Raamatukogu on üks kõige demokraatlikum avalik ruum, ligipääsetav ja avatud igaühele, olenemata sissetulekust, haridusest, maailmavaatest, vanusest, seksuaalsest sättumusest, usust. Raamatukogu ei müü sulle midagi, ei anna hinnanguid. Võimalik, et see ongi ainus koht avalikus ruumis, see ühine elutuba, kus iga inimene tõepoolest võib ilma igasuguse põhjuseta lihtsalt hommikust õhtuni olla, ilma et see maksaks talle midagi.
/nginx/o/2020/12/10/13522824t1hca7c.jpg)
Kui seni on raamatukogude üks kandvamaid rolle olnud võrdse ligipääsu tagamine infole, teadmistele ja elukestvale õppele, siis 21. sajandi raamatukogu üks olulisemaid rolle on tagada ligipääs inimlikule suhtlusele, inspireerivatele ideedele ja lootusele. Raamatukogu tõesti on mitte ainult viies võim, vaid ka võimalus ühiskonda tervendada.
USA sotsioloog ja linnauurija Eric Klinenberg, kes on põhjalikult uurinud sotsiaalset taristut ja selle mõju inimkäitumisele, peab raamatukogu sotsiaalse taristu musternäiteks, milles peitub võimas ressurss vaimse heaolu, sidususe ja sotsiaalse kapitali suurendamiseks nii kohalikus kogukonnas kui ka ühiskonnas laiemalt. Sotsiaalne taristu, mille moodustavad füüsilised kohad avalikus ruumis (nt park, tänav, kergliiklustee, keskväljak), aga ka organisatsioonid (raamatukogu, kool), toovad eri tausta ja staatusega inimesi kokku ning võimaldavad tekkida spontaansel suhtlemisel ja tähenduslikel suhetel.
Nii saab aidata vähendada linnastunud ühiskondade ees seisvaid suuri sotsiaalseid väljakutseid, näiteks polariseerumist, üksildust, kuritegevust, ebavõrdsust, kodanikupassiivsust. Seega on sellistel inimlikku suhtlust tekitavatel paikadel piirkondade arendamisel, demokraatia kaitsmisel ja ebavõrdsuse vähendamisel oluline roll.
Eesti on raamatu(kogu)rahvas. Statistikaameti andmetel käib iga teine eesti inimene raamatukogus. Kui maailma suurlinnades peetakse raamatukogusid vaktsiiniks üksilduse vastu, siis pidurdamatult ääremaastuva Eesti kontekstis on raamatukogu ka vaktsiin ääremaa üksilduse vastu.
Raamatukogu kui kogukonna kokkutooja, suhete ja koostöö arendaja potentsiaali ei ole ühiskonnas piisavalt märgatud.
Kairi Tilga, Eesti Koostöö Kogu juhataja
Viimastel aastatel on paljud raamatukogud üle Eesti arendanud nutikaid teenuseid, olnud kiired kohanejad ja muutuste eestvedajad. Tänapäeva raamatukogus saab lisaks raamatute laenutamisele õmmelda, spordivahendeid laenutada, 3Ds printida, muusikat teha jne. Raamatukogud on aina enam muutumas atraktiivseks kaugtöö tegemise paigaks, kontserdi- ja näitusesaaliks, innovatsioonilaboriks ja koolituspaigaks. Aga ka omamoodi turvakeskuseks ja mürast puhkamise kohaks.
Vaatamata rohketele headele näidetele, tuleb tõdeda, et raamatukogu kui kogukonna kokkutooja, suhete ja koostöö arendaja potentsiaali ei ole ühiskonnas ning otsustajate seas piisavalt märgatud. Me pole veel harjunud mõtlema raamatukogust nii avaralt. Ilmselt pole selleks valmis ka suurem osa raamatukogusid, sest siduja ja sillaehitaja rolli võtmine eeldab nii lisatööjõudu kui uusi oskusi, ent ka investeeringuid hoonetesse.
Ennekõike eeldab see aga otsustajate mõttemustri muutust, julgemat avalike teenuste lõimimist ja koostöö soodustamist kohalikul tasandil. Ehk siis olemasoleva taristu (olgu siis organisatsioonid, asutused või suhtevõrgustikud) potentsiaali märkamist ja rakendamist heaolu kasvatamise hüvanguks. Heaolusse panustamine on panustamine probleemide ennetusse, piirkonna atraktiivsusesse ja majandusse.
Mida afektiivsem on avalik mõtteruum, seda rohkem vajame toetavat füüsilist ruumi. Kohta, kus saab arutada ja kogukonnale olulisi teemasid tõstatada.
Lisaks füüsilisele ruumile mõjutab meie suhteid ja heaolu iga päev ka avalik aruteluruum. Eesti inimarengu aruanne 2019/2020 «Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud» viitab aruteluruumi kehvale kvaliteedile kui ühele olulisemale infoajastu probleemile ning rõhutab, et aruteluks vajalike oskuste arendamine on riiklik huvi. Mida afektiivsem on avalik mõtteruum, seda rohkem vajame toetavat füüsilist ruumi. Kohta, kus saab arutada ja kogukonnale olulisi teemasid tõstatada. Ehk saavad just raamatukogud võtta vajaliku initsiatiivi, et Eesti kodanikuühiskonda edasi aidata?
Raamatukogu saab olla kodukoha arengut puudutavate arutelude pidamise ja kodanikuhääle kuuldavaks tegemise koht. Ja saaks panustada arutelukultuuri parandamisesse. Just sel põhjusel rändab mööda maakonnalinnade keskraamatukogusid näiteks Eesti Koostöö Kogu näitus «Kodukoha kompass», mis uurib, mis teeb ühest kohast hea paiga ja kuidas see mõjutab inimeste tervist ja õnnetunnet. Näituse eesmärk on, et kogukondades algaksid või jätkuksid koostöös omavalitsusega heaolu loova elukeskkonna teemalised arutelud. Paigad, kus omavalitsus ja kogukond kujundavad kohalikku elu koostöös, tekitavad tugevamat omanikutunnet ja kollektiivset hoolimist.
Raamatukogu on oluline ressurss ühiskonnas sotsiaalsete probleemide ja ka vaimse tervise kriisiga toime tulekuks. Seda ressurssi tuleb teadlikult kasvatada. Tark on riigi ja omavalitsusena investeerida sellesse, mis toob pikaaegset kasu. Tark on investeerida inimeste heaolusse. Kas see mitte polegi üks võimsamaid vaktsiine kriiside ja muutustega hakkama saamisel?
/nginx/o/2020/12/10/13522825t1habd3.jpg)
/nginx/o/2020/12/10/13522821t1ha4ce.jpg)
