Mõistagi ei tähenda see, et iga eestimaalane, kes läheb siis andmestikuga tutvuma, saaks metsa olukorra asjus üle öö targemaks. Kõige kasulikum on see teave ülikoolide teadlastele, kes saavad kõrvutada neid andmeid oma uurimistööga ning teha kaugemale ulatuvaid prognoose praeguse metsa majandamise jätkusuutlikkuse kohta. Just seda ootame ju teadlastelt, et nad saaksid oma teadmistega olla abiks poliitiliste otsuste tegemisel. Küll aga jääb mõistmatuks, miks on seni olnud vaja nende tööle kätt ette panna.
Iseenesest on mõistetav ka keskkonnaagentuuri mure, millega põhjendatakse andmete salastamist. Näiteks kui metsaomanik teab, et tema metsas asub statistilise metsainventuuri proovitükk, siis võib ta tahta valida raiete tegemise aega nii, et ühelgi aastal ei jääks raied aasta valimisse.
Kuid selliseid kitsaskohti ei tohiks avaliku huvi seisukohalt lahendada salastamisega. Andmete usaldusväärsuse tagamiseks on ka teisi viise, näiteks soovitab andmekaitse inspektsioon täiendada metsainventuuri tegemise korda nii, et metsaomanikel oleks seda keerulisem raietöödega mõjutada.
Statistilise metsainventuuri andmete avalikuks tegemine aitaks tublisti jahutada nii tuliseks kiskunud metsadebatti, sest siis tekiks ülikoolidelgi võimalus tellida algandmetele tuginevaid teaduslikke analüüse. Samuti aitab lisapädevuse juurdetoomine esile tuua alternatiivseid vaatenurki ning kummutada eksiarvamusi.