Heiki Lill: anna näljasele kala?

Heiki Lill Foto: Kristjan Teedema

Nagu igal sügisel, saab ka sel aastal palju tähelepanu n-ö katuseraha ehk piirkondlikud otseinvesteeringud. Aja jooksul on summad muutunud ning ka raha jagajad selgitanud raha saajate vajadusi erinevalt, kirjutab EMÜ tehnotroonika õppekava juht Heiki Lill (Tulevikuerakond). 

No kellel on siis midagi selle vastu, et lasteaed saab paar tuhat eurot mänguväljaku rajamiseks? Mitte kellelgi. Või miks peaksid eestlased olema vastu mõne kultuurimälestisena kirjas oleva hoone, näiteks kiriku katuse remondiks eraldatava paarikümne tuhande euro kulutamisele riigieelarvest? Jällegi, mitte midagi. Kui kultuurimälestis, siis kultuurimälestis, ka saja aasta pärast tahavad eestimaalased vaadata-katsuda paksude müüridega hoonet. Kui katus jääb parandamata, siis võib ka hoone ära mädaneda ning müürid kokku kukkuda. Lihtne ja loogiline.

Kahjuks on aga sel viisil raha jagamine äärmiselt korruptiivse lõhnaga ega täida pikas perspektiivis eesmärki elu võimalikkusest Eestimaal. Kui säärane eesmärk valitsusel üldse olemas on. Siinjuures võib eesmärgina mõelda ka seda, et sellessamas lasteaias oleks näiteks viie või kümne aasta pärast lapsi, kes sel mänguväljakul mängiksid, või kirikus koguduseliikmeid, kes pühapäeviti teenistusele koguneksid.