Ene Kallas: maalt ja hobuseta pilk rohekaardile

Ene Kallas Foto: Konstantin Sednev

Ajal, mil nii sotsiaalmeedia kui ajakirjandus on põhjalikult käsile võtnud koroonast ja valitsuspoliitikast tulenevad probleemid, ei ole ilmselt kuigi ootuspärane avada ühistranspordiga seonduvat. Mis seal ikka.

Ootused võivad oodata, sest bussijaamast astub välja tädi Maali. Rätik tiidsalt pähe tõmmatud, mask sündsalt näo ees. Vaatab natuke nõutu näoga taksosid, vaagib mõttes pensipäevani jäänud aega ja otsustab ühistranspordi kasuks. Takso on teatavasti kallis. Ja nii uhke välimusega autoga sõitmine võib röövida tema väikesed säästud. Kuidagi on aga vaja jõuda kliinikusse. Aeg on kinni pandud ja puha. Pool aastat tagasi. Maali teab täpselt, et sinna viib üks tramm.

Maali ei ole oma kümme aastat suures linnas käinud. Lehtedes köidavad teda eelkõige ristsõnad ja lood, mis pajatavad inimeste elust-olust. Tallinna asjad jätab ta enamasti lugemata. See ei puuduta teda. Ta mäletab aga väga selgelt aega, mil ühistranspordi pileteid sai osta otse sõiduki juhi käest.

Kena. Tramm sõidab ette, Maali läheb ja koputab trammijuhi uksele. Trammijuht ei reageeri. Ehk ta ei kuulnud? Koputab uuesti. Trammijuht avab ukse ja küsib Tallinna rahvuskeeles vene keeles, et mida vaja. Tädi Maali uurib piletite kohta. Ta saab teada, et pileteid siin ei müüda. On vaja kaarti. Aga kust siis? Näe, viipega saab maksta. Maalil ei ole aga ei rohelist kaarti ega seda teist, mida viibata...