Kuldne tempel: lummava ilu pihustav võim

Ballett «Kuldne tempel»: lavastaja-koreograaf Teet Kask jõuab hetketi tabamatuse tabamisele ehmatavalt lähedale. Foto: Alina Birjuk

Valgusniidid tungimas pimedusest läbi kui kombitsad, otsides hingi oma embusse haaramiseks. Hääl põrkumas vastu nähtamatuid seinu, purunedes kildudeks, et jääda igas killus edasi kajama. Pidevalt muutuvad nähtamatud ja nähtavad kehamustrid, imemas endasse neid, kellel on kustumatu janu ilu järele.

Sellisena võrgutab ja võlub Teet Kase «Kuldne tempel», milles põrkuvad ilu ja ideaaliga seotud iha ja viha. Vaatajale eri meelte kaudu viidatud, kuid silma eest varjatud templi ebamaine täiuslikkus tekitab üha intensiivistuva valuga igatsuse olla laitmatult kaunis, olla enamat kui see, kes ollakse... nõuab painava püsivusega saavutamatut...

Templil on pidevalt muutuv ilme. Ta vihvatab ja varjub virvatulukesena, tungib vereringesse, mida hakkab hävitama halastamatu järjekindlusega nagu mükobakter punaseid vereliblesid. Sisemus tõmbub kokku (nagu jutustuse noorel mungal) sellest vaevast, mida kutsub esile Templi ilu: hing loob igatsuspiinas keerulisi kirjeid, mis põimuvad üksteisest läbi nagu lavastuse inimhääl ja tšello, tantsija kehaga loodud mustrid ja muusiku liigutused. On hetki, mil võin lahustuda Templi täiuses, valgudes ta silmaga nähtamatutesse seintesse ja müüridesse, tuksudes kuuldamatus palves. Ja siis paiskun tagasi argielu karmi reaalsusse, keha piiride kammitsaisse.