Kool on teadupärast väga konservatiivne institutsioon. Mitte tingimata maailmavaatelt, vaid sügavamalt, lausa ülesehituselt, kirjutab Fookuse toimetaja Mihkel Kunnus.
HARIDUS JA TEADUS ⟩ Mihkel Kunnus: nüüd saate loovust nii, et küllalt saab!
Esiteks on õpetajad inimesed, kes on vähemasti põlvkond vanem kui õpetatavad (Eestis paraku valdavalt rohkemgi), ning teiseks seetõttu, et õpetada saab ju ikka ainult seda, mida ise juba teatakse. Üks klišeelikumaid rünnakuid kooli vastu ongi süüdistus fakti- ja tuupimiskesksuses, surnud teadmiste pähe surumises, selmet lasta loovusel vabalt õitseda.
Nii näiteks kritiseeris Hannah Arendt liigsesse pragmatismi (loe: mängulisusesse ja kogemuspõhisusesse) kalduvat USA koolisüsteemi just sellele osutades, et mida erinevamad on lapsepõlves ja koolis kehtivad reeglid täiskasvanumaailma omadest, seda keerulisem ja valulisem on üleminek ühest teise. Seda üleminekuvalu on välja toodud paljudel hariduskonverentsidel: ei ole kerge hüpata lapsekesksest ja halastavast koolikeskkonnast, kus istuma ei jäeta, tööd saab alati järele vastata ja puudumisega lepitakse, täiskasvanumaailma. Lapsepõlve ei tohi käsitleda pelgalt süütu võlumaailmana, millenagi, mis tuleb lastele jätta, vaid tingimata ka ettevalmistusena täiskasvanueluks.