Marek Reinaas: Eesti kui maailma esimene personaalne riik

Marek Reinaas. Foto: Sander Ilvest

Eesti on maailma parim paik, kus personaalse riigi idee ellu viia. Selleks on kolm olulist eeldust: meie IT-võimekus, meie usaldus riigi vastu ja meie väiksus, kirjutab Eesti 200 juhatuse liige Marek Reinaas. 

Ühiskonda on võimalik korraldada väga mitmel moel. Viimase sajandi jooksul oleme näinud väga erinevaid lahendusi. On olnud versioon ühest riigist ja ühest rahvast. On olnud klassiühiskond, kus kaks klassi on pidevas võitluses, mis viib lõpuks proletariaadi diktatuurini. Oluliselt demokraatlikum süsteem on selline, kus erinevad parteid esindavad erinevaid ühiskondlikke gruppe ja valimistel võimule saades toimub riigi juhtimine üldjuhul nende gruppide hüvanguks ja teiste arvelt. Sotsiaalmeedia muutumisega poliittehnoloogia tähtsaimaks relvaks näeme seda, kuidas ühiskond segmenteeritakse üha peenemateks sootsiumideks ning neile seltskondadele sõnumeid konstrueerides ja lubadusi jagades saadakse võimule, mida teostatakse seejärel nii, kuidas populismijumal juhatab.

Menüü on kirju, aga võib täheldada selget tendentsi – üldiselt üksikule. Tehnoloogia (sealhulgas poliittehnoloogia) arenedes saab üha täpsemalt segmenteerida ja modelleerida ühiskonda ning pakkuda inimestele personaalseid sõnumeid ja lubadusi. Ega selles arengus miskit halba ei olekski, kui riigi juhtimine selle vooluga kaasa läheks. Paraku aga on meie riikide haldussüsteem ja ministeeriumipõhised juhtimismudelid jäänud kinni kuhugi 19. sajandisse. Selle konflikti tagajärjeks on paratamatult see, mida me nimetame inimeste võõrandumiseks riigist. Tagajärjeks on ka ühiskondade lõhestumine. Inimeste ootused on köetud suuremaks, kui ühiskonnakorraldus neid rahuldada lubab. Poliitikud ja ametnikkond teeb plaane, aga populismijumal naerab.

Sellest olukorrast väljapääsuks tuleb ka riigikorraldus uuendada selliseks, mis vastab tulevikunõuetele. Meie Eesti 200s nimetame seda personaalseks riigiks. See tähendab, et kõik riigi poolt ette nähtud teenused disainitakse lähtuvalt iga inimese personaalsetest vajadustest. Ühiskond ei pea toimima mitte nii, kuidas riigile, poliitikutele ja ametnikkonnale mugavam on, vaid sellisel moel, kuidas on kõige mugavam nende teenuste tarbijatele – riigi kodanikele. Personaalse riigi ülesandeks peab olema eelkõige nende barjääride lõhkumine, mis segavad igal indiviidil parimal moel rakendada oma võimeid ja potentsiaali. Hoolimata elukohast, soost, majanduslikust seisust, rahvusest või seksuaalsest sättumusest. Sest iga inimene loeb.

Me oleme personaalsete teenustega nii ära harjunud, et me ei oska neile enam tähelepanu pöörata. Jaekaubandus teeb isiklikke pakkumisi lähtuvalt meie tarbimisajaloost, pangad teavad täpselt, millal meie vastomandatud kinnisvarale just nimelt õiget kindlustust või uue teleka ostmiseks tarbimislaenu pakkuda, telekomifirmad tulevad lagedale uute mudeliga just sel hetkel, kui vana telefon pilti tasku hakkab panema.