/nginx/o/2020/12/06/13516038t1h77e2.jpg)
Tänases lehes on lugu sellest, kuidas valitsus on kabinetivaikuses ära jaganud miljardite eurode ulatuses Euroopa toetusfondide raha. Rahajagamise kriitikud ei heida valitsusele ette mitte seda, kellele ja missuguseks otstarbeks on raha eraldatud, vaid seda, kuidas seda on tehtud.
Eesti Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas ütleb, et ettevõtjad ei väidagi, et valitsuse rahajagamise otsus on tingimata vale, kuid protsess ise tekitab umbusaldust: «Kui tehakse õigeid asju, siis milleks varjata?»
Rahandusministeeriumist põhjendati salatsemist Covid-19 kriisiga ja vajadusega otsustamisega kiirustada, et raha jõuaks võimalikult kiiresti Eesti majandusse ja inimesteni. Lisaks kinnitati, et rahajagamisel on võetud arvesse juba varem eri osapooltelt kogutud tagasisidet, mille näiteks on äsja valminud «Eesti 2035» strateegia.
Valitsuse argumentidele on raske midagi ette heita. Keegi ei kahtle selles, et meil on tegemist kriisiga. Kellelgi ei saa olla ka midagi selle vastu, et Euroopa toetusraha jõuaks võimalikult kiiresti abivajajateni. Vaevalt et kodanike soov oleks see, kui rahajagamine takerduks lõpututesse vaidlustesse selle üle, kas raha on rohkem vaja Ida-Virumaale või Lääne-Virumaale, või kas koroonakriisis on rohkem pihta saanud turismisektor või hoopis kultuurivaldkond.
Rahulolematus valitsuse rahajagamisega näitab, et valitsusel ei ole seda usaldust, mis võimaldaks teha kiireid otsuseid kodanikke kaasamata.
Demokraatia tähendab kodanike võimu ja kodanike osalemist riigivalitsemises. Kui kodanikud ei teaks, mida valitsus teeb, siis ei oleks demokraatia võimalik. Kuid needsamad demokraatia omadused, mis teevad demokraatia võimalikuks, muudavad demokraatliku otsustamise aeglaseks. Tavalistel aegadel pole see probleem, kuid kriisi ajal võib demokraatliku otsustamise aeglus hakata takistama kriisi lahendamist. Ja see ei saa olla kodanike huvides.
Demokraatia on oma piisavalt pika ajaloo jooksul näidanud korduvalt suurepärast võimet ka kõige tõsisemaid kriise edukalt lahendada. Kriiside ajal on kodanike kaasamist tugevalt piiratud ja otsustamine on muudetud tunduvalt kiiremaks. Seda on tehtud kodanike heakskiidul – sest teisiti ei olekski see demokraatias võimalik. Kodanike heakskiidu eeldus on omakorda usaldus, mis on saavutatud opositsiooni kaasamisega ja mille näiteks on rahvusliku ühtsuse valitsuste moodustamine kõige tõsisemate kriiside ajal.
Francis Fukuyama kirjutas suvel, et koroonakriisi edukas lahendamine ei sõltu demokraatiast või selle puudumisest. Fukuyama arvates sõltub kriisi lahendamine kolmest asjast: riigi võimekusest, ühiskonna usaldusest ja riigijuhtide juhtimisoskustest.
Võimalik, et Covid-19 kriis ei ole nii tõsine, et tuleks kaaluda rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamist. Kuid rahulolematus valitsuse rahajagamisega näitab, et valitsusel ei ole seda usaldust, mis võimaldaks teha kiireid otsuseid kodanikke kaasamata. Eestis on vähemalt üks kolmest kriisi lahendamise eeldusest puudu. Puudu on usaldus.