Eesti luuraja esimeses avalikus intervjuus: meie põhiline erivahend on aju

Luuraja peab olema võimeline vajadusel kiiresti muutma välimust, et sulanduda keskkonda. «Välimuse muutmine on vajaduspõhine. See on vajalik kas selleks, et inimene sind kindlasti ära ei tunneks või siis sellepärast, et ta kindlasti sind just ära tunneks,» selgitas luuretöötajaja. Foto: Fotolavastus: Sander Ilvest

• Esimest korda välisluureameti ajaloos annab tegevluuraja intervjuu
• Luuraja kasutab oma töös ka erivahendeid, aga kõige tähtam on enda mõistus
• Luuraja jaoks on füüsilisest vormist tähtsam oskus tegeleda inimestega

Välisluureamet otsustas esimest korda Eesti iseseisvuse taastamise järel lubada tegevluurajal anda ajakirjandusele intervjuu. Jutuajamine luurajaga toimus kõigi konspiratsioonireeglite järgi ja tema isik jäi saladuseks.

Ajakirjanik ei saanud luurajaga näost näkku kohtuda. Veel kokkulepitud intervjuupäeva hommikul ei olnud välisluureamet teatanud, kuhu ja millal helistama peab. Paarkümmend minutit enne intervjuu algust tõi välisluureameti töötaja Postimehe toimetuse juurde vanamoelise nuppudega mobiiltelefoni, kuhu oli sisestatud üks telefoninumber. Kui ajakirjanik kokkulepitud ajal sellel numbril helistas, võttis luuraja kõne vastu.

Luuraja oli vastutulelik ja valmis rääkima kõigest, millest ta rääkida saab. «Kutsuge mind Mardiks,» ütles ta intervjuu alguses ja lisas, et loomulikult ei ole see tema pärisnimi. Algul kokku lepitud pooletunnine intervjuu venis lõpuks 50-minutiliseks.

Kuidas teid nimetama peaks, kas te olete spioon, luuraja või keegi muu?

Korrektne on öelda «välisluureameti töötaja». Spiooniks nimetada on vale, see sõltub sellest, kummalt poolt vaadata. Kui Eestis tegutseb välisriigi luuraja, siis on ta meie jaoks spioon. Me ise välisluureameti töötajatena peame ennast ikka luurajateks.

Millal ja kuidas te välisluureametisse tööle sattusite?

Välisluureametisse satutakse laias laastus tööle kolmel viisil. Esiteks on võimalus, et sa tunned kedagi, kes sind soovitab, ja sa saad kutse. Teiseks on võimalik ka ise kandideerida. Ja kolmandaks on võimalik vastata töökuulutusele.

Ma olen ise luurevaldkonnas tegev juba rohkem kui 20 aastat. Mina sattusin välisluureametisse nii, et ülikooliajal keegi tundis kedagi, kes otsis ametisse töötajaid, ja minult küsiti, kas on huvi. Ütlesin, et on. Ametist võeti ühendust ja räägiti minuga. Siis võeti uuesti ühendust ja nii mitu korda. Ühel hetkel läks juba ankeetide täitmiseks. Ja nii ta läkski.

Kui vana te olete?

Ma olen umbes 45-aastane.

Meil on ametikohti, kus on vajalik väga hea keelteoskus. Ja mitte ainult eesti, vene ja inglise, vaid ka hiina ja araabia keele oskus näiteks.

Kuidas teie karjäär välisluureametis kujunes? Kohe esimesest päevast teid välismaale ju missioonile ei saadetud?

Kõigepealt tuli läbida väljaõpe. Alguses tuleb endale asjad ja regulatsioonid selgeks teha. Siis antakse sulle lihtsamaid ülesandeid, siis järjest keerulisemaid ja nii see asi lähebki. Loomulikult ei visatud kohe lihtsalt vette. Õppisin teiste kõrvalt. Nii nagu igal pool mujal, käivad asjad ka siin.

Millised omadused peavad olema luurajal?

Oleneb, millises välisluureameti struktuuriüksuses sa töötad. Üksuste ülesanded pole sarnased ja seetõttu on ka eeldused inimesele erinevad. Kõigi meie töötajate ühine joon on see, et peab olema mõtlev inimene. Kui küsida, mis on meie põhiline erivahend, siis on see mõistus. Ilma selleta hakkama ei saa. Sealt allapoole tulevad juba spetsiifilised oskused. Näiteks on ametikohti, kus on vajalik väga hea keelteoskus. Ja mitte ainult eesti, vene ja inglise, vaid ka hiina ja araabia keele oskus näiteks. On ametikohti, kus sa pead huvituma inimesest kui sellisest. Et inimene nii-öelda lahti muukida.

Välisluureameti hoone Tallinnas Rahumäe teel. Foto: Eero Vabamägi

Kuidas teie töö välja näeb, kui suur osa tööst toimub välisriikides?

Jah, tõepoolest, enamik meie tegevusi toimub välisriikides. Proovides seda hästi lihtsalt seletada – võtame ühe valdkonna, inimluure. Inimluure on selline tegevus, kus proovitakse inimese käest saada Eesti Vabariigile tähtsat luureinfot. See on nagu mõistatuse lahendamine ja põhiline mõistatus ongi inimene. Konks on selles, et kõigepealt tuleb üles leida inimene, kes on mõistatus. Ja siis tuleb asuda teda lahendama. Ei ole nii nagu filmides, et minnakse kohale ja öeldakse: «Tervist, mul on raha ja sul on infot. Saame sõpradeks.» Mõnikord see täpselt nii lihtne ongi, aga enamasti mitte. Tavaliselt eelneb sellele suur planeerimine ja analüütiline töö. Nii-öelda töö tänaval on ainult üks osa meie tegevusest.

Kas välisluureamet kasutab inimese värbamisel ära nende nõrkusi? Kellelgi on suured võlad või mitte päris legaalsed hobid ja see annab hea võimaluse inimest koostööle kallutada?

Loomulikult püütakse kõigepealt aru saada, millised on inimese läbivad iseloomujooned, tema vajadused ja võimalikud nõrkused. See on terve pikk protsess, kui proovitakse kedagi värvata ja jõuda arusaamiseni, mis konkreetse inimese puhul töötab ja mis kindlasti ei tööta. See on päris aeganõudev. See ei ole nii lihtne nagu filmides.

Paratamatult tuleb arvestada riskiga, et asukohariigi vastuluure saab teid kätte.

Selle riskiga peab arvestama. Tuleb välja mõelda erinevad lahendused, kuidas seda vältida. Kuid jah, mingisugused riskid välismaal tegutsedes on alati. Nagu juba vestluse alguses juttu oli, luurava riigi jaoks oled sa luuraja, aga konkreetse riigi territooriumil tegutsedes oled sa spioon, keda vastuluure püüab kinni püüda.

Mul pole olnud ühtegi juhtumit karjääri jooksul, kui tööülesanne oleks nõudnud kaklemist.

Kas mõni teie kolleeg on niimoodi vahele võetud?

See on küsimus, millele ma ei saa kuidagimoodi vastata. Elus on igasuguseid asju ette tulnud.

Luurajad töötavad saatkondades diplomaadi kattevarju all ja ka omapead. Kumba meetodit kasutab välisluureamet rohkem?

Teoorias nimetatakse seda traditsiooniliseks ja mittetraditsiooniliseks katteks. Traditsioonilist katet hakati kasutama juba väga ammu, kui riigid omavahel diplomaatilise puutumatuse kokkulepped sõlmisid. Tõepoolest, riigid kasutavad diplomaatilise katte all luuramist. Mittetraditsiooniline kate on selline, kui sul pole diplomaatilist puutumatust. Seoses sellega on ka riskid suuremad. Mõlemal juhul on nii plusse kui miinuseid. Mis konkreetselt Eesti tegevust puudutab, siis see on liiga detailne modus operandi (töömeetodid – toim), kas Eesti kasutab diplomaatilist luuret või mitte. Sellele ma ei saa vastata. See läheb riigisaladuse sätete alla.

Kindlasti saab öelda, et Eesti luurajad kasutavad mittetraditsioonilist katet?

Jah, muidugi. Kasutatakse kõikvõimalikke katteid oma tegevuse varjamiseks. Kate iseenesest pole eesmärk omaette. Eesmärk peab olema mingisuguse luureülesande täitmine ning sellest tuleneb kattevajadus ja kõik sellele järgnev. Mõnikord ei peagi mingisugust katet kasutama. Mõnikord on väga tark minna otse oma nimega ja teha kontakt ära. Alati pole see võimalik, siis tuleb kasutada teist identiteeti ja nii-öelda teist lippu.

Kui Eesti luurest rääkida, tuleb esimese sihtriigina silme ette Venemaa. Aga millistes riikides Eesti luurajad veel tegutsevad? Mainisite enne näiteks hiina ja araabia keele oskuse vajadust.

Saan niimoodi öelda, et väga paljudes riikides. See oleneb täiesti operatsioonist, ülesandest ja vajadusest. Loomulikult vaadatakse selle järgi, kus oleks lihtsam, kus oleks eduvõimalus parem ja kus oleks turvalisem. Tegeliku vajaduse tingib see, mis on ülesande sisu ja kus seda täita saab. Ma ei hakka mingisuguseid riike eraldi välja tooma. Sama hästi võiksin riikide nimekirja ette lugeda, sellel ei ole mõtet.

Kas Eesti luure tegutseb ainult nii-öelda mittesõbralikes riikides või viite operatsioone läbi ka liitlasriikide territooriumil?

On seda ka ette tulnud. Meil on oma liitlastega väga head partnersuhted ja päris palju on olnud ka koostööoperatsioone. Ma julgen väita, et oleme oma liitlaste hulgas päris heas kirjas.

Liitlaste riikide territooriumil on alati teie operatsioonidest teadlikud ka liitlaste luureorganisatsioonid või tuleb ette ka erandeid?

Enamasti on teadlikud.

Millal te ise viimati välismaal tööd tegite?

Paar nädalat tagasi.

On ametikohti, kus sa pead huvituma inimesest kui sellisest. Et inimene nii-öelda lahti muukida.

Kui sageli tuleb töö pärast välismaale sõita?

Ikka tuleb. Sagedus varieerub, sest on perioode, kus tuleb mingisuguseid asju ette valmistada. Ka selle raames tuleb reisida. Siis tulevad nädalad, kus ei pea kuhugi sõitma. Siis võib juhtuda, et oled kogu aeg ära. Ja siis tuled tagasi.

Kui pikaks need missioonid võivad minna?

Ei ole väga kaua, võib-olla nädal-kaks. Vahepeal saab ikka koju. Ja siis tuleb uuesti ära minna.

Praegu on seoses koroonaviirusega suured reisipiirangud, kas see mõjutab ka kuidagi luuretööd?

Mõjutab loomulikult. Kogu maailm on koroonast mõjutatud, loomulikult mõjutab see ka meie reisimist. Mingisugused tegevused, mis enne võtsid vähem aega, võtavad nüüd rohkem aega, aga oma töö peab ikka ära tegema. Kui ei saa kuhugi minna otse, tuleb minna ringiga. Loomulikult mõjutavad reisipiirangud kõiki inimesi. Aga ei sa öelda, et see meie tööd ainult negatiivselt mõjutab. Selles on ka positiivseid asju.

Kas luuraja peab olema heas füüsilises vormis? Kas teil on tulnud oma töös ette vajadust kasutada füüsilist jõudu või kakelda?

Mul ei ole olnud ühtegi juhtumit karjääri jooksul, kui tööülesanne on nõudnud kaklemist. Mis puudutab füüsilist ettevalmistust, siis meie kõige suurem ja arenenum muskel peab olema aju ja alles sellele järgneb füüsiline vorm. Füüsilise vormi nõue tuleneb sellest, et mõnikord lihtsalt pead minema tänavale ja väga pikalt kõndima. Meil on vaja füüsilist vormi, kuna me peame liikuma, tegema mingisuguseid tehnilisi operatsioone, olema veendunud, et meie enda turvalisus on tagatud ja et keegi meid ei jälgi. Selleks kõigeks on vaja mingit füüsilist baasalust.

Kuid füüsiline vorm ei ole iseenesest luuretöös esmatähtis. Kui kellelgi on üliarenenud teise inimese taju, ta loeb teist inimest väga hästi, suudab teise inimese väga hästi ära rääkida, aga ta on näiteks ratastoolis, siis ma hea meelega vestleksin selle inimesega kui võimaliku välisluureameti töötaja kandidaadiga. Küll siis teised ta vajadusel kohale viivad.

Mida väljaõpe endast kujutab, õpite jälitajaid ära tundma ja saba maha raputama?

Jah, vastab tõele. Väljaõpe sisaldab ka seda.

Millised erivahendid teil on ja kui palju neid kasutada tuleb?

Eks neid ikka on ja tuleb kasutada. On vahendeid, millega proovime aru saada, kas meid jälgitakse või mitte. On vahendeid, millega me proovime teisi jälgida. On vahendeid, mis võimaldavad võrdlemisi kiiresti välimust muuta, kui on vaja. Kõik on vajaduspõhine, me kasutame erivahendeid nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kõik oleneb konkreetsest ülesandest.

Kuidas te oma välimust muudate? Parukad ja valehabemed käivad ka asja juurde?

Mõnikord käivad, aga tuleb arvestada sellega, et vastaspool ei ole rumal. See ei käi niimoodi, et tõmbad Miki-Hiire maski pähe, käid mööda tänavat ja loodad, et ega keegi sind tähele ei pane. Sa pead keskkonda sulanduma ja see peab toimuma mõistlikult. Välimuse muutmine on vajaduspõhine. See on vajalik kas selleks, et inimene sind kindlasti ära ei tunneks, või siis selleks, et ta kindlasti sind just ära tunneks. Selliseid võtteid kasutatakse ja neid kasutavad kõik luureteenistused.

Kas info vahetamisel kasutatakse ka vana kooli võtteid, näiteks peidikuid kivide all ja kriidimärke seintel info vahetamiseks?

Jah, kasutatakse küll. Elu on läinud väga digitaalseks ja väga palju inimeste suhtlust on võrgupõhine, kuid reaalses füüsilises elus on nii, et kui sa soovid sidet pidada, aga otsekontakt oleks liiga suure riskiga, siis kasutatakse loomulikult peidikuid.

Välisluureameti logo. Foto: Eero Vabamägi

Kui te lähete välismaale luuremissioonile, siis kas kasutate alati ametlikke piiriületuspunkte või tuleb aeg-ajalt lihtsalt kuskilt üle piiri lipsata?

Igasuguseid asju on ette tulnud. Olenevalt ülesande eesmärgist, ohutasemest ja kõigest sellest, mida saavutada tahetakse. Ei ole mõtet lihtsalt niisama üle riigipiiri lipsata, kui selleks ei ole mingisugust kriitilist vajadust. Sellega omakorda kaasnevad riskid. Alati tuleb hinnata kasu ja kahju tasakaalu. On ka asju, mida ei olegi võimalik teha.

Kas teil mitu identiteeti? Kas kellegi teise nimega passid ja muu selline käivad ka luuraja tööga kaasas?

See on asi, mida ma ei saa kommenteerida. Kõikvõimalikke asju võib välja mõelda ja kasutada, aga need peavad töötama. Asjad ei ole päriselus nii lihtsad, et trükime endale kümme passi välja. See lihtsalt ei käi nii.

Bondi-filmidest tuttavad erivahendid, nagu plahvatavad pastakad ja muu selline, on vist rohkem Hollywoodi filmide teema? Luurajad selliseid asju reaalses elus ei kasuta?

Ei, selliseid asju ei ole. Iseenesest ma arvan, et kui kellelgi vähegi eriteadmisi on, siis pole pastaka sisse väikese laengu meisterdamine eriti keeruline. Aga küsimus on selles, mida sellega teha. Mis on asja eesmärk?

Päriselu on võib-olla isegi natuke huvitavam kui igasugused plahvatavad pastakad. Päriselus on nii, et sa pead vastaspoolest ehk sihtmärgist päriselt aru saama. Nii kuulikindlaid vendi nagu Bondis-filmides pole päriselus olemas. Aga mõistatuse lahendamine on päriselus tegelikult huvitavam kui filmis.

Kuidas luuraja töö teie eraelu mõjutab? Kas teie lähedased teavad, millega te tegelete?

Minu väga väike lähisugulaste ring teab, kus ma töötan, aga millega ma täpselt tegelen, ei tea väljaspool ametit keegi. See ei ole tegelikult niivõrd mitte ameti ja minu kaitseks, vaid just nimelt nende inimeste endi kaitseks. Kui nad ei tea, siis nad ei saa ka rääkida. Ja kui keegi nende käest midagi küsib, siis neil pole lihtsalt midagi vastata. Kui sa midagi ei tea, siis ei ole su käest midagi küsida ja järelikult ei ole sa sihtmärk kellelegi.

Kuidas mõjutab luurajatöö teie igapäevast elu? Kui teil on vaba aeg, käite tänaval, istute kohvikus või olete kinos, kas siis lööb professionaalsus välja ja te jälgite ümbrust, et teha kindlaks, ega teid ei jälitata?

Ma olen keskmisest tähelepanelikum, aga ma püüan mitte üle mõelda. See on ka selge mõistuse vundament, et iga autot, kus istuvad mingisugused tegelased, ei tasu kahtlustada varjatud jälgimises ja igas suvalises kõnetamises ei tasu näha provotseeritud kontakti. Tuleb asju rahulikult ja kaine peaga vaadata. Asi ei ole nii hull tegelikult. Saan elada täiesti rahulikult tavalise keskmise inimese elu. Eesti Vabariigis kohe päris kindlasti.

Kui palju te palka saate?

Välisluureameti töötajad saavad päris head palka. Töö on hästi tasustatud, aga seda tööd ei saa teha kindlasti ainult palga pärast. Ilmselt ei saa paljusid töid teha ainult palga pärast. Kui inimene teeb midagi ainult palga pärast, siis ta on ilmselt õnnetu. Töö peab meeldima, siis on see kindlasti ka huvitav.

Ma julgen öelda, et välisluureamet on väga hea tööandja, kes päriselt hoolib oma töötajatest ja panustab nendesse. Teenistujasse investeeritakse päris palju – aega, raha ja väljaõpet. Läheb mingi aeg mööda, siis tehakse uus väljaõpe ja siis järgmine. Meile on iga inimene tähtis. Püüame oma personaliotsingutes ja otsustes targad olla ja kohe algusest peale hakatakse uutesse töötajatesse kõvasti investeerima. Kuna tegemist on julgeolekuasutusega, siis on meile ette nähtud ka spetsiaalsed sotsiaalsed garantiid, kui midagi juhtub inimesega. Sellega võib küll rahul olla.

Kas luurajad saavad eripensioni või teistest varem pensionile?

Eripensioni ei ole ja varem pensionile ka ei saa. Pensionile saab siis, kui saabub tavaline pensionile mineku iga.

Te ise kavatsete töötada välisluureametis pensionini?

Ma usun küll. Jah.

Nii kuulikindlaid vendi, nagu Bondis filmides, pole päriselus olemas.

Kui suur on välisluureametis kaadri voolavus? Kui palju töötajaid otsustab mingil hetkel teha elus kannapöörde ja teha hoopis midagi muud?

Meil on üpris väike kaadri voolavus. Kes ikkagi tuleb, see ka jääb. Aga loomulikult, ette tuleb kõike. Inimestel on eraelulisi asjaolusid. Kõik on inimesed. Loomulikult, mingisugune kaadri voolavus on, aga see on võrdlemisi väike.

Kui palju luurajad väljaspool tööaega suhtlevad? Kas välisluureamet korraldab ka näiteks suvepäevi või ühiseid jõulupidusid?

Eks ikka, mingisugused ühisüritused toimuvad. Suheldakse väljaspool tööaega ka. See on võrdlemisi sarnane teiste riigiasutustega. Siin ei ole meie jaoks mingeid suuri piiranguid või erinevusi. Ei ole niimoodi, et igaüks istub oma nurgas ja me üksteisega ei räägi. Ma usun, et me oleme päris lahe kollektiiv.

Kas kannate tööl ka relva?

Jah, osa välisluureameti töötajaid kannab vajadusel relva, aga seda vajadust ei teki väga tihti.

Kas te oskate meenutada mõnda kurioosset või lõbusat seika oma tööga seoses?

Kindlasti on lõbusad inimestega seotud seigad, need mõnikord ikka päris üllatavad. Sa võid ju arvata, et tunned oma sihtmärki läbi ja lõhki ning oled teda põhjalikult analüüsinud ja vaadelnud. Aga lõpuks saad aru, mis teda tegelikult käivitab või motiveerib. Inimene kui selline ei lõpeta üllatamast.

Midagi konkreetset mul siin välja tuua ei ole. Rõõmu valmistab see, kui sa oled pikalt planeerinud operatsiooni ja see õnnestub. Sa tunned rõõmu selle üle, et asjad on läinud soovitud suunas, et Eesti Vabariigi julgeolek on paremini kaitstud ja tähtis asi on ära tehtud.

Midagi väga kurioosset ei oska ma oma tööst välja tuua. Selles töös saab ka nalja, meie tööd tulebki huumoriga võtta. Ma usun, et me oleme keskmisest iroonilisemad ja kahtlustavamad. Mõnikord valmistab rõõmu see, kui sa vaatad, kuidas mingisugune protsess läheb ja sa tegelikult tead, millised olid selle etapid, aga ise jääd varju.

Luurajalt oodatakse ilmselt väga suurt iseseisvalt tegutsemise võimet? Peamajal ei ole ju võimalik missioonil olevale luurajale kõike ette kirjutada.

See on meeskonnatöö, kus igaühe individuaalne sooritus on ülitähtis. Mõnikord tuleb teha endal mõni asi otsast lõpuni ise ära, mõnes olukorras on luuraja täiesti üksi. Kuid väga tihti on sul kogu meeskond selja taga ja kõik panustavad.

Kas välismaal on luuraja reeglina üksi või kogu meeskonnaga?

Ei ole sellist reeglit. Kõik oleneb ohutasemest ja ülesande keerulisusest. Ma ütleks, et reeglina tegutsetakse pigem meeskonnas.

Kui inimene on avalikkusele tuntud nägu, kas ka tema võib kandideerida välisluureametisse? Näiteks ajakirjanik, kes on oma näoga sageli leheveergudel või televisioonis, kas tal tasub üldse välisluureametisse tööle kandideerida või rikub liigne tuntus võimalused ära?

Ei saa öelda niimoodi. Meil on inimesi, kes kõnnivad igal hommikul meie uksest sisse, aga on töötajad, kes ei astu kunagi meie uksest sisse ja kelle töötamine välisluureametis on kolmandatele isikutele täiesti teadmata. Avalik nägu ja mitteavalik nägu ei ole ainus otsusekoht. Üldsegi mitte.

Ma eeldan, et mõni ajakirjanik võiks olla väga hea välisluureameti töötaja. Sest ajakirjanike töö on samamoodi inimestega suhelda, piiratud ressursiga info kätte saada, seda analüüsida ja õigeid järeldusi teha.

Kas teie teadaolevalt töötab mõni ajakirjanik ka praegu välisluureameti heaks?

Sellele küsimusele saab vastata nii, et ma ei saa kuidagi seda kommenteerida. Salajane töötamine kuskil julgeolekuasutustes on Eesti Vabariigi seaduste järgi riigisaladus.

Välisluureamet otsib luurajaid töökuulutusega

Välisluureameti peadirektor Mikk Marran Foto: Tairo Lutter

Välisluureamet alustas eelmisel nädalal esimest korda ameti ajaloos luuretöötajate otsimist avalike töökuulutuste abil. Amet soovib leida luureoperatsioonide spetsialiste ja luureinfo analüütikuid.

Välisluureameti peadirektori Mikk Marrani sõnul on täiesti mõistetav, et mõni inimene neid kuulutusi nähes kulmu kergitas.

«Muretsemiseks põhjust ei ole, kõik kandidaadid läbivad väga tiheda sõela. Me peame lihtsalt kasutama kõiki võimalusi, et saada võimalikult palju häid kandidaate. Eestit ümbritsev julgeolekukeskkond on täis väljakutseid ja me vajame nendele väljakutsetele vastu seismiseks parimat luureinfot. Selleks et saada parimat luureinfot, vajab välisluureamet juurde parimaid töötajaid,» ütles Marran.

Eestile on see esimene kord otsida luuretöötajaid avaliku kuulutusega, aga rahvusvaheliselt pole selles juba aastakümneid midagi erilist, vahel tehakse seda ka suurte reklaamikampaaniatega. Töökuulutustega on endale töötajaid otsinud näiteks Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Poola luureteenistused.

«Head kandideerimist! Töö, nagu saate lugeda intervjuust, on väga huvitav,» lausus välisluureameti juht.

Kandideerija peab olema Eesti kodanik ja olema valmis taotlema juurdepääsuluba riigisaladusele. Rohkem infot luuretööle kandideerimise kohta leiab ameti kodulehelt.

Välisluureamet otsis endale töökuulutustega töötajaid ka eelmisel aastal, kuid siis ei otsitud inimesi luuretööle, vaid sooviti leida infotehnoloogiaspetsialiste.