Gidon Kremer: unistame ajast, mil «raudne eesriie» maailmas jälle paotub

Maestro Gidon Kremer. Foto: Madis Veltman

«Eestiga seob mind väga palju,» ütleb maestro Gidon Kremer päev enne kontserti oma kammerorkestriga Kremerata Baltica. «Eesti on mulle peaaegu nagu üks kodumaid. Kuni 2. maailmasõjani elas mu emapoolne perekond Tartus: vanaisa oli Tartu ülikooli professor ja ema käis Eestis koolis. Meie kodune keel oli saksa keel, aga minus seguneb mitmeid rahvusi: isa on Riiast, vanaema Berliinist, vanaisa Göteborgist. Pärast sõda kolisime Riiga, seal algasid minu viiuliõpingud. Ka mu esimene viiul on isalt saadud – pärast on mul muidugi olnud mitmeid pille, aga tema pill on nüüd kasutusel Kremeratas.»

Kremer jätkab Eesti meenutusi: «Just siin, Estonia kontserdisaalis toimus üks mu esimesi kontserte. Selles saalis esitasime esmakordselt Alfred Schnittke 1. sümfooniat, osalesin seal koos Aleksei Ljubimoviga. Mul on Eestis olnud väga häid sõpru – nagu näiteks Eri Klas, lähedased kokkupuuted on mul Järvi perekonnaga, olen esinenud nii Paavo kui Kristjaniga. Mulle meeldib Eesti teater. Berliinis nägin teater NO99 etendust «Suveöö unenägu». Kahjuks kuulsin, et see teater on nüüdseks juba laiali läinud.»

Gidon Kremer oli 1977. aastal koos Tatjana Grindenkoga Arvo Pärdi «Tabula rasa» esmaettekandja. See TPI aulas toimunud keelatuse ja salapäraga ümbritsetud kontsert on nüüd saanud legendiks.