«Lumeõde» sai õigustatult pärjatud

Lisa Aisato illustratsioon Maja Lunde raamatule «Lumeõde». Foto: Lisa Aisato

Üle-eelmise nädala neljapäeval kuulutati laste- ja noortekirjanduse auhinna Paabeli Torn tänavuseks laureaadiks Maja Lunde raamat «Lumeõde», mille on norra keelest eesti keelde tõlkinud Marit Hansen.

Ma olen elanud ja töötanud piisavalt pikalt raamatute maailmas, et viimasel ajal kogeda kummalist tunnet, nagu oleks kõik juba olnud, midagi enam eriti ei liiguta. Küllap on paljud raamatusõbrad seda perioodi oma elus tunda saanud. Niisamuti nagu seda, et mõni raamat ootab oma aega nädalaid, kuid, vahel aastaidki – isegi kui ta on juba jõudnud koduriiulile, ei ole õiget hetke, õiget tunnet, et nüüd on tema aeg. Ja täiesti ootamatult võib just see kannatlik kogu olla see, kes toob üle tüki aja tagasi su usu väga heade raamatute olemasolusse.

Nõnda oli «Lumeõde» kusagil mu alateadvuses sellest ajast saati, kui ta möödunud talvel ilmus ja otsekohe oma kunstilise punase pilkupüüdva kaanekujundusega mu tähelepanu pälvis. Ometi kulus veel tükk aega, enne kui ta leidis tee minu koju, ja sealtki veel jupp aega, enne kui ta suutis jõuda mu lugemislauale. Aga ühel laupäevahommikul tundus olevat selleks just õige aeg. Ja see laupäev ei olnud pärast seda enam sugugi selline, nagu ma olin arvanud teda olevat. Mingis mõttes kestab see laupäev minus igavesti, sest säärast puudutust nagu selle raamatu tagakaant sulgedes ei ole ma tundnud väga pikka aega.

Kõik sõltub sellest, mida me usume

«Lumeõde» on lummav kirjeldus ühe 10-aastase poisi mõtetest ja tegemistest paar päeva enne jõululaupäeva, mil on juhtumisi ka tema sünnipäev. Jõulud ja sünnipäev on Julianile olnud alati väga tähtsad – millisele lapsele ei oleks? –, eriti kuna nad langevad ühele päevale. Aga sel aastal on kõik teisiti, sest… Ehk ei olekski õige ära öelda, miks täpselt. Tõtt-öelda on väga raske valida, mida oleks selle raamatu puhul üldse ette ära öelda paslik, et mitte rikkuda lugemisrõõmu. Sest tegu on lasteraamatuga ega ole ka, tegu on fantaasiakirjandusega ega ole ka, tegu on nukra teosega ega ole ka, tegu on õnneliku lõpuga ega ole ka. Kõik siin maailmas on suhteline ja sõltub sellest, mida me tunneme, näeme ja usume.