Doktor Nahkpaela vedusad juhtumised

Heinrich Weinberg, «Meeleheite valem». Foto: Raamat

Heinrich Weinberg (pseudonüüm) on Eesti nõnda­nimetatud uue laine ulme­kirjanik ja -kriitik, kes on loomepüünele astunud ­üsna hiljuti ehk selle sajandi teises kümnendis. Kuid lühikesest ajast hoolimata on ta jõudnud saavutada mõndagi. Tema kontolt leiab praeguseks kolm romaani, seitse lühiromaani, ühe jutukogumiku ja pea kakskümmend eriilmelist lühilugu. Lisaks on ta pälvinud mitu Eesti Ulmeühingu välja antavat Stalkeri auhinda ning olnud korduvalt edukas kirjastuse Fantaasia korraldatud jutuvõistlustel.

Weinbergi käesolev teos «Meeleheite valem» on ­otsene järg 2017. aastal ilmunud fix-up-romaanile (lühiromaane sisaldav raamat, mida seovad kas ühised tegelased või teemad) «Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist». Mõlemad romaanid on sisult põnevikulaadsed kosmoseseiklused, kus peategelaseks on ­teadlane Teckland Leathercord. Teda süüdistatakse vahistamise järel oma naise Carina mõrvas, aga vangla asemel leiab mees end peagi palgasõdureid täis kosmoselaevast ning peadpööritavad seiklused võivad alata. Algne soov õiglus maksma panna asendub peagi hoopis suuremate väljakutsetega. Nagu ­ühele tänapäevasele põnevale kosmosemärulile omane, on ­asjasse segatud liigvõimsad majanduslikud organisatsioonid, konfliktid eri asumite, riigikordade ja tsivilisatsioonide vahel, tehismõistused, inimkloonid ja bioloogiliselt muundatud inim­olendid. Seda kõike galaktilises mastaabis.

Kui sarja esimene romaan koosnes eraldiseisvatest lühiromaanidest, siis järjes on lugu terviklikum. «Meeleheite valem» on küll mahult väiksem, aga autor on suutnud sellest hoolimata raamatusse paigutada väga avara maailma ning selle ajaloo. Lisaväärtusena võib esile tõsta Weinbergi kirge alustada peatükke tsitaatidega (pseudo)teatmikest, mis vahel täitsa õnnestunult järgnevale värve lisavad. Ei ole midagi imestada, kui mõjutusi selleks on saadud angloameerika tuntud ulmekirjanikelt, nagu Jack McDevitt või Isaac Asimov.