:format(webp)/nginx/o/2020/12/04/13512548t1h06bc.jpg)
Kuidas kirjutada raamatut regioonist, mida ei ole olemas? Sellele küsimusele peavad vastama kõik uurijad, kes seavad endale eesmärgiks Baltimaade ajaloo kirjutamise, sest Balti keti ajal vallandunud ühtekuuluvustundest hoolimata on siinsete maade põhiline iseloomujoon nende eripärasus.
13. sajandil, ajal, mil tänapäeva Eesti ja Läti territooriumid ristiusustati ning Saksa ja Taani võimude vahel ära jaotati, ehitas Leedu vürst Mindaugas üles riigi, millest sai omamoodi kohalik impeerium. Kui Baltikumi põhjaosast sai üks reformatsiooni kantse, siis Leedu aladel jäi domineerima katoliiklus. Varauusaegsel Eestimaal, Kuramaal ja Rzeczpospolitas erinesid nii aadlike, talupoegade kui ka kõigi vahepealsete elutingimused. 20. sajandi alguse tallinlane, kes oma saksa-, vene- ja eestikeelsest kodulinnast Vilniusse sõitis, võis sealses juudi-poola-vene kultuuripaablis päris segadusse sattuda. Tõepoolest, jääb mulje, et siinset regiooni ühendab vaid nimi «Baltimaad», ning isegi selle on end põhjamaalasteks pidavad eestlased ja impeeriuminostalgilised leedukad kahtluse alla seadnud.
Norbert Angermann ja Karsten Brüggemann (edaspidi A&B) on oma ülevaateteose «Baltimaade ajalugu» raami valikul olnud värskendavalt ausad: «Kirjastuste jaoks on kasu nagunii ilmselge: neil piisab kolme raamatu väljaandmise asemel vaid ühest.» Nii ongi: pelgalt Eesti või Läti ajalooga suurriikide kirjastuses laineid ei löö. Baltimaade ajaloo võttis mainekas Saksa kirjastus Reclam aga ilmselgelt hästi vastu. Lisaks majanduslikele põhjustele pakuvad A&B mõistagi ka intellektuaalseid kaalutlusi: «Erinevate kultuuriruumide piiril paiknedes oli see ala eriti tugevalt kaasatud Euroopa suurtesse konfliktidesse – seda alates hiljemalt Liivimaa sõjast 16. sajandil kuni külma sõjani 20. sajandil.» Sellega on keeruline vaielda, ent edasise teksti struktuur, kus Eesti ja Läti alasid on valdavalt käsitletud koos ning Leedu alasid eraldi peatükkides, jätavad siiski õhku küsimuse, kui orgaaniline selline Baltimaade koos käsitlemine ikkagi on.
Teiseks võiks küsida, kuivõrd annab A&B käsitlus Baltimaadest mingi uue vaatenurga, mida varasemad ülevaateteosed pole haaranud. Siin on põhiliseks võrdlusmaterjaliks samuti tõlketeosena ilmunud Toronto ülikooli professori Andres Kasekampi «Balti riikide ajalugu», mis ilmus Palgrave’i kirjastuselt 2010. aastal ja eesti keeles 2011. aastal. Esmapilgul tunduvad kaks teost kohati isegi häirivalt sarnased. Mõlemad on žanrilt «entsüklopeedilised» ülevaateteosed. Autorid on tahtnud anda regiooni ajaloost võimalikult täieliku ülevaate, kus kõik olulised asjad oleksid öeldud.
Sestap on mõlemas teoses palju infot ja vähe lugu – selmet destilleerida regiooni ajaloo ühe-kahe keskse protsessini, on soovitud katta kõik peamised valdkonnad, administratiivjaotuste muutumisest kuni kultuuri- ja religioonieluni. Selle tulemusena leiab neist teostest nii üksjagu struktuurilisi sarnasusi (näiteks Leedu alade käsitlemine pea alati muus regioonist eraldi) kui ka sisulisi kattuvusi (näiteks sarnase statistika rõhutamine 19. sajandi ühiskondlike muutuste kirjeldamisel). Ma ei taha öelda, et entsüklopeediline haare oleks tingimata halb. Niimoodi koostatud teos on hädavajalik abimees igaühele, kes tahab kiiresti hakata orienteeruma ühes või teises perioodis, kas või selleks, et saada konteksti mõnda põhjalikumasse uurimusse süvenemiseks. Aga see pole kindlasti ainuke viis, kuidas ülevaateteoseid kirjutada.
Näiteks USA ajaloolase Jill Lepore’i hiljuti ilmunud ülevaateraamat «These Truths» vaatleb Ühendriikide ajalugu teadlikult valikuliselt, keskendudes eeskätt poliitilise legitiimsuse loomisega seotud vastuoludele ning meedia rollile ühtse avaliku ruumi ülesehitamisel ja lammutamisel. See tähendab, et terve hulk küsimusi on Lepore’i käsitlusest kõrvale jäänud, ja tema teosele on ette heidetud nii põlisameeriklaste marginaliseerimist kui ka ametiühingute tähtsuse pisendamist – ent kahtlemata on tegemist unikaalse tõlgendusega, kus ühe regiooni ajalugu on kasutatud metafoorina laiemate ühiskondlike probleemide üle arutlemiseks. Lepore’i ambitsioon on vastata küsimusele «Mida on Ameerika ajalool inimestele öelda?», Baltimaade ajaloo käsitlused vastavad küsimusele «Mis on siinses regioonis juhtunud?».
Siiski, lihtne, kuid ebaaus on süüdistada autoreid selles, et nad pole kirjutanud sellist raamatut, nagu arvustaja oma peas ette kujutas. Olgu eelnev arutelu siis soovituseks kirjastustele – üldrahvaliku ajaloo nišš on Eestis küllaltki hõredalt sisustatud ja käsitlusi, mis näitaksid praegu õhus olevate ühiskondlike arutelude pikemat ajalugu, oleks hädasti tarvis. Ning tegelikult, kuigi see ei olnud küll otseselt A&B eesmärk, leiab nende teosest nii mõndagi, mis aitab kontekstualiseerida ka meie praegust olukorda.
Keskse vihje A&B teose relevantsusest tänapäeva jaoks leiab pealkirjast. «Balti riikide ajaloo» asemel on lugeja käes «Baltimaade ajalugu». Just nimelt «maade», sest ühtsetest riikidest ei ole siin ju tegelikult enne 1918. aastat võimalik rääkida. Baltimaad on suurema osa kirjapandud ajaloost olnud ühe või teise, õigemini enamasti mitme impeeriumi koosseisus. Ei ole ka alust eeldada, et iseseisvate rahvusriikide teke olnuks miskitmoodi ajalooline paratamatus. A&B tuletavad meelde, et Balti riigid kuulutasid välja iseseisvuse pärast nelja kurnavat sõja-aastat, kui kõne all oli olnud veel mitu varianti, alates Balti hertsogiriigi loomisest kuni sotsialistliku revolutsioonini. Lõpuks, nendivad A&B, «see, mida rahvuslikud ajaloonarratiivid kujutavad meeleldi kui kolme rahva pikkade iseseisvuspüüdluste kõrgpunkti, oli lähemal vaatlusel üldise kurnatuse olukorras ette võetud üsna enesetapjalik samm».
Mõistmaks, kuidas rahvusriigid lõpuks siiski sõjaaja üle elasid ja stabiilsete institutsioonidena püsima jäid, tuleb asetada iseseisvuspüüdlused ühelt poolt Vene kodusõja ja Saksa keisririigi lagunemise konteksti. Teisalt tuleb tunnustada siinsete juhtide julgeid valikuid eeskätt maareformi asjus, millega võideti enda poole suur hulk maarahvast, kes varem pigem sotsialiste toetasid. Kui aga rahvusvahelises olukorras oleks tasakaal natukene nihkunud või kohalikus poliitilises debatis kaalukeel veidi teise kohta asetunud, oleks Balti riikidest rääkimine ka 20. sajandil võinud vabalt utoopiaks jääda.
Läks hästi, et rahvusriigi kaardi mängimiseks sattus 1918. aastal Baltimaadele ootamatult hea käsi. Ent seegi, et niisugune kaart üldse lauale löödi, polnud kuidagi möödapääsmatu. Et «700-aastane orjaöö», millest Balti rahvad 19. sajandil ärkasid, kujutab endast suuresti 19. sajandi müüdiloomet, on nüüdseks üsnagi tuntud käibetõde. A&B meenutavad, et ka 19. sajandil, kui Baltimaade rahvuslikud liikumised sündisid, läks veel üksjagu aega, enne kui eestlaste või lätlaste kui kultuurrahvaste küsimusest sai riikliku iseseisvuse küsimus. Kui ruumimõistena võeti «Latvija» kasutusele 1837. aastal, siis poliitilise visiooni tähenduse omandas see alles 1880. aastateks.
19. sajandil tundusid siinse regiooni põhiprobleemid keerlevat hoopis baltisakslaste ja venelaste administratiivse jagelemise ümber (millega kaasnes mõistagi mõõduvõtmine tsiviliseerituse astmes, nagu härrasrahvastele kombeks). Teisalt põhjustas pingeid üsna hilja Vene impeeriumi, ent eriti tugevalt just Baltimaadesse jõudnud tööstusrevolutsioon, mis tõi endaga kaasa tugevate töölisliikumiste ja sotsialistlike mõtteviiside leviku. Kultuurrahvuse loomisel võtsid siinsed põlisrahvad valdavalt eeskuju Saksa romantilisest rahvuslusest ning liikumiste juhid – Johann Voldemar Jannsenist Atis Kronvaldsini – pidasid enesestmõistetavaks, et igasugune areng saab toimuda koostöös kohaliku eliidiga, olgu selleks siis baltisaksa aadelkond või keisririigi ametnikkond. Nagu ikka, Leedu aladel olid lood veel hoopis keerulisemad.
Läks aga nii, et keiser Aleksander III moderniseerimiskava (meil tuntud kui «venestamine») suurendas siinsete põlisrahvaste pingeid keisrivõimuga, 1905. aasta revolutsioon jällegi Baltisaksa vähemusega, mistõttu etniline omariiklus hakkas sotsialismi kõrval tunduma aina apetiitsema ideena. See kõik ei pidanud nii minema – aga läks. Sündmused, kulla mees, sündmused olid need, mis tegid suhteliselt lühikese aja jooksul utoopiana tundunud rahvusriigi ideest millegi, mis 1918. aasta kevadel tundus paratamatusena. See on oluline tähelepanek ka praegu, ajal, mil ühed poliitilised jõud kinnitavad oma nägemuse õigsust leiutatud traditsioonidele tuginedes ja teised jälgivad endale meelepärase maailmakorra ootamatult hapraks osutumist.
Tõin praegu vaid ühe näite, ent sellist tähelepanu sattumuslikkusele ja sündmuste olulisusele leiab A&B raamatust läbivalt. Nad ei jäta tähelepanuta pikaajalisi ajaloolisi protsesse – haridussüsteemi rolli rahvusluse kujundamisel, tööstusrevolutsiooni mõju jmt –, ent rõhutavad, kuidas nende protsesside kulg ei ole kunagi ette määratud, vaid sageli ilmneb nende tähtsus ootamatul viisil ja ennustamatus suunas tänu konkreetsetele sündmustele, mis ajaloo kaardipaki segi paiskavad.
Selline tähelepanu sündmuste ja suundumuste suhestumisele (erialakeeles nimetatakse seda «struktuuri ja agentsuse probleemiks») on just nimelt ajaloolastele eriomane ning seda peetakse sageli tööriistaks, mille valdamine teeb ajaloolastest sotsiaalteadlaste hulgas hindamatud meistrimehed. Angermann ja Brüggemann valdavad seda tööriista meisterlikult ja seepärast väärib «Baltimaade ajalugu» lugemist ka siis, kui mõni seesugune raamat on juba loetud, Baltimaade ühtse käsitlemise vajadus ei veena ja entsüklopeediline ülevaade žanrina ei tõmba. Väärtuslikku analüüsi leiab sellest teosest samuti entsüklopeedilises koguses.
Norbert Angermann ja Karsten Brüggemann
«Baltimaade ajalugu»
Tõlkinud Tea Vassiljeva ja Katrin Kaugver
Varrak, 2020
342 lk
/nginx/o/2020/12/04/13512549t1h510d.jpg)
/nginx/o/2020/03/20/13018534t1h44df.jpg)