Ametist lahkuv USA president Donald Trump lähenes välispoliitikale nagu ärile: kõik on tehing ja ei loe, kas tema vastas läbirääkimiste laua ääres istub demokraatliku, inimõigusi ja sõnavabadust austava riigi juht või hoopis diktaator.
Populistid jäävad igatsema Trumpi pakutud kindlat seljatagust (12)
Pigem kippus Trump oma hea läbisaamisega diktaatorite ja autokraatidega lausa edvistama. Egiptuse presidenti Abdel Fattah al-Sisit nimetas ta hellitavalt oma lemmikdiktaatoriks, Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni puhul rääkis lausa armumisest, Hiina presidenti Xi Jinpingi ja Türgi riigipead Recep Tayyip Erdoğani ülistas ta tugevate ja karmide juhtidena.
Ja kindlasti nautis Trump meelitamist. «Meid austatakse jälle,» ütles Trump aasta tagasi kõnes konservatiivsele noorteühendusele Turning Point USA. «Teistest riikidest tulevad juhid, peaministrid, presidendid, kuningad, kuningannad, mõnikord diktaatorid – nad lihtsalt ei tea, et nad on diktaatorid, või ei tea seda ka meie inimesed –, aga nad tulevad ja ütlevad: «Palju õnne. See, mida sa oled teinud, on imeline.»»
Euroopa parempopulistlikele võimuritele pakkus Trump eelkõige hingetõmbepausi – maailma võimsaim riik ei pidanud nelja aasta kestel neile erinevalt Euroopa Liidust loenguid demokraatlike väärtuste olulisusest.
Väljendades septembris oma toetust Trumpile eelseisvatel valimistel, möönis seda näiteks Ungari peaminister Viktor Orbán.