Seda vandenõude levimise fenomeni aitab tänases lehes täpsemalt lahti seletada Tartu Ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg.
Ta toob esile, et vandenõude uskumine on seotud inimeste sügavama vaimuilmaga. Ärevad ajad tekitavad kõigis segaseid tundeid ja on loomulik, et sellises olukorras otsitakse põhjuseid ja selgitusi. See vajadus on saatnud inimesi aegade algusest peale, sellest on tekkinud müüdid ja religioonid. Vabas ühiskonnas on igaühel õigus uskuda seda, mida soovib, aga selle õiguse piir peaks olema seal, kust algab teiste inimeste heaolu ja turvalisus.
Mitmed praegused liikumised, näiteks maskivastased, on selle piiri ületanud ning tagajärjeks on süütute inimeste haigestumine ja surm. Vandenõuteooriad võivad halvata terveid ühiskondi ja viia lausa massimõrvadeni – lääne ajaloost teame ühe võikama näitena uusaja algust varjutanud nõiaprotsesse. Väärteooriate leviku piiramata jätmine jõuab lõpuks iga inimeseni, kui nende põhjal tekivad sügavalt ühiskondi lõhestavad teemad, milles ka Eesti inimesed on pidanud valima poole, keda rohkem uskuda. Üks näide on vaktsiinivastasus, mis koroonavaktsiinide saabudes taas aktuaalsemaks võib muutuda.
Alustada võiks viisist, kuidas asjadest räägitakse. Argumentatsioon peab olema selge, rahulik ja põhinema teaduslikel faktidel.
Kuidas siis ikkagi vandenõuteooriatest lahti saada? Andero Uusberg ütleb, et kõige parem on lõhestavate küsimuste tekkimist üldse vältida. Kui sügavad lõhed on aga juba tekkinud, tuleb probleemi lahendada muud moodi. Alustada võiks viisist, kuidas asjadest räägitakse. Argumentatsioon peab olema selge, rahulik ja põhinema teaduslikel faktidel. Siinkohal võib kiita mitmeid tublisid meditsiiniala inimesi, kes on võtnud oma ülesandeks koroonakriisi ajal inimestele uuest haigusest just nõndaviisi, üksikasjalikult rääkida. Sama peaksid tegema kõik, kes inimestele infot edastavad. Ka ajakirjandus, kuigi kiire infoajastu ja sotsiaalmeedia stiilis kiirete ja lühikeste, sageli argumenteerimata sõnumite võidukäik soodustab vastupidist.